Mõnigi neist tunnistas, et tulihingelisele Ukraina toetusele vaatamata tunnevad nad end iga päev reeturitena, kui kasvõi Moskvas süüa ostes käibemaksuga Putini sõjamasinat õlitanud on, kirjutab üle kuu aja Gruusia venelaste seas elanud Edasi kaastöötaja Emilia Kõiv, ent lisab ka: hoolimata nooremate pingutustest usub just nõukaaja venelane, et Putini armee puhastab Ukrainat sangarlikult natsidest.
Lennuk tõuseb õhku ja selja taha jääb kuu aega Gruusias. Nüüd tuleb mõtteid koondada – mis elu see oli, mida ma viimased kolmkümmend kolm päeva elasin? Mida õpetas see kõigi maailmas toimuvate hirmsate sündmuste kohta? Saan ma nüüd asjust paremini aru? Vahest natuke ikka. Samal ajal on pilt just keerulisemaks läinud: kui varem oli lihtne võtta positsioon, mis toetas Ukrainat ja ukrainlasi ning taunis Venemaad ja venelasi, on vesi nüüd sogasem. Nii, nagu see on miljonite nende kahe riigi elanike jaoks, kellel on vastaspoolel juured, sõbrad, lemmikkohvikud, tuttavad mänguväljakud ja mälestused.
Tekib kindlasti küsimus, mis on sel kõigel pistmist Gruusiaga. Nimelt, minu kuu ei möödunud Tbilisi kohvikutesagina ja ööelu rüpes ega Batumi lõputul rannajoonel plaažidel. Elasin Vene piirist kiviviske kaugusel kolmesaja elanikuga Pona külas, kuhu on viimase kolme aasta jooksul end sisse seadnud vene kultuurirahva kogukond, mis alates 24. veebruarist on hüppeliselt kasvanud. Kogukonna maatükki, millel laiub maagilise hõnguga kaitsealune mets ja kus külastajad miniatuurseid tsirkusetelke või onnikesi rentida saavad, kutsutakse peene prantsuskeelse nimega Chateau Chapiteau. Maakeeli tsirkusemõis.
