Mati Heidmets: kelle poolt sina oled? Grupimõtlemisest ja mustvalgest maailmast

Illustratsioon: Veiko Tammjärv

Kriisidest tõuseb tulu. Nad panevad ühiskonna proovile, hindavad meie küpsust ja näitavad kätte nõrgad kohad. Ka Ukraina sõda on Eesti jaoks omamoodi stressitest, peegel, millest vaatavad vastu nii kohalikud võimekused kui silmaklapid ja valearvestused. Järgnev on (paratamatult subjektiivne) arutlus selle üle, kuidas Eesti ühiskonnana on esimeste kuude sõjatesti läbinud.

Konsolideerumine

Suvalise inimrühma – perekonnad, kogukonnad, rahvas – spontaanne reaktsioon välisele ohule on konsolideerumine. Mida tõsisem oht, seda tugevam on instinkt kokku hoida, taustaks usk, et mesilasperena toimetades saame paremini hakkama. Reljeefselt on see näha Ukrainas: siiani tugevad (keelepõhised, ilmavaatelised, regionaalsed) sõjakirved on enamjaolt maha maetud, koalitsioon ja opositsioon avalikult ei kakle, jõud ja energia läheb sissetungijatega võitlemisele. (Mitte kõikjal pole see nii – 2020. aasta Karabahhi sõja kuumimail hetkil hakkas opositsioon Armeenias presidenti vahetama!) Konsolideerumine näitab ühiskonna jõudu ja küpsust, ukrainlaste võimekus ühiselt pingutada on olnud paljudele üllatuseks.

Elu ohuolukorras ja sellest johtuv konsolideerumisinstinkt muudab inimeste maailmataju ning ka omavahelisi suhteid. Maailmapilt kipub mustvalgemaks (on selge, kes on omad ja kus vaenlased!), suureneb lojaalsussurve (kelle poolt sina oled?), kasvab kirg tegutseda, vaenlasele kas tegudega või vähemalt sümboolselt vastu hakata. Konsolideerumisel on palju varjundeid ja trepiastmeid, see võib minna eri sügavusele. Mõnikord ka nii sügavaks, et saab konsolideerujaile endile ohtlikuks. Psühholoogias kirjeldatakse destruktiivset konsolideerumist grupimõtlemise (groupthink) fenomeni kaudu.

Mati Heidmets

Mati Heidmets on Tallinna Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor. Loe artikleid (1)