Plaat, mis muutis mu elu. Madis Ligema: Pink Floyd lõi tunde, et midagi on alati puudu

Madis Ligema. Foto: Masha Bakhtina.

“Edasi” alustab uut rubriiki, milles muusikaga seotud inimesed räägivad ühest või mitmest neid tugevalt mõjutanud albumist. Alustuseks saab sõna klubi Uus Laine vedaja Madis Ligema.

“Hakates otsima plaati, mis muutis mu elu ning millega on eriliselt intiimne side, tuleb minna tagasi keskkooliaega, mil sukeldusin erakordselt sügavalt progerocki maailma. Nooremalt vennalt sai oma tuppa hiivatud Aiwa muusikakeskus, peamiseks põhjuseks oli ALARM-funktsioon – soovitud kellaajal hakkas väike hall keskus mängima muusikat CD-plaadi pealt. (Täna tundub CD muidugi eriti veider formaat ning tõtt-öelda polegi kohta, kus seda kuulata.) Plussiks oli sel Aiwa keskusel ka väike hall pult, millega sai muusika vaiksemaks või sootuks kinni panna, kui tundus, et esimene tund algab siiski liiga vara.

Kahe keskkooliaasta põhiliseks muusikaliseks elamuseks oli plaat, mida ma kuulasin iga hommik. See oli King Crimsoni 1973. aasta album “Larks’ Tongues In Aspic”. Album algab kerge ja mõnusa fooniga, mis ehitab üles võimsa baasi ärevatele viiulikäikudele ning elektrikitarririffidele. Tekitades ärevust. Sundides ärkama. Need vahelduvad kergusega nagu mõni leebem peavalu. Ning siis kütab sisse räme proge. Sel hetkel peab ärkama. See sunnib ärkvele. Või vähemalt puldi järele. “Larks’ Tongues In Aspic” on fantastiline äratusmuusika, sest mängib nivoodega, tempoga, mis vahel paneb uuesti unelema ning siis tõstab su üles. Juhul kui õnnestub see 13 minutit ja 35 sekundit üle elada, salvib su kõrvu lühike, kuid unistustesse ja unustusse viiv imekaunis “Book Of Saturday”. Juhul kui teine lugu algab, võib täie südamerahuga edasi magada.

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (189)