Teismeliste poiste mõttemaailm ei ole mulle, kahekümne kahe aastasele naisele just midagi eriti tuttavat. Veel vähem saab seda olla 1930ndate USA väikelinnas elava itaalia immigrandi poja nägemus elust, perekonnast ja armastusest. Vahest seisnebki selles John Fante “Oota kevadeni, Bandini” võlu tänapäeva lugejale – see on kui sissevaade kadunud maailma, perspektiivi, mis nüüdseks on kättesaamatu isegi neile, kes elu teismelise poisina kogenud. Kuid kuigi sellises tundmatute maailmade avamises ilukirjanduse väärtus vist seisnebki, jääb teose lõppedes kuskile kukla taha kiuslik tunne, et võib-olla ei ole sellel maailmal meile 2022. aastal enam nii palju öelda, kui raamatut avades lootsime.
Raamat: John Fante, “Oota kevadeni, Bandini”, tõlkinud Lauri Saaber, Postimehe kirjastus, 2022
“Oota kevadeni, Bandini” on tõelise Los Angelese poeedi – nagu teda nimetati – John Fante esikteos, mis ilmus originaalis pea sajandi eest, 1938. aastal. Vaatamata ülistuslaulule Ameerika esimeselt rajupoeedilt Charles Bukowskilt, kelle vaev 1970ndatel Fante teosed taas tähelepanu alla tõi, ei ole selle itaalia vanematega vaese Ameerika krooniku looming väljaspool USA-d eriti levinud. Osalt kindlasti seetõttu, et tema teosed ongi Ameerika-kesksed, tema peategelased pärit viletsatest sisserännanute kogukondadest ja probleemistikud nende igapäevaelu muredest. On vähe realismi viljelevaid kirjanikke, kelle teostes autobiograafilisus täielikult puudub, kuid Fante puhul on selge, et Arturo Bandini on autori alter ego, kelle kasvamist ja eluteed ta kokku neljas romaanis kujutanud on. Seetõttu on Bandini-tetraloogiat nimetatud ka roman a clef’iks, teosteks, kus päriselu sündmustele on peale tõmmatud vaid õhuke kirjanduslik vine. Ja milline see elu siis on, mis lumekihi alt paistab?
