Aeg ja ruum on saanud alguse Suurest Paugust. Võime jääda pikalt arutlema eesti kultuuri esimese „plahvatuse“, n-ö Suure Paugu ümber, tähtsam on rõhutada, et tänaseks on eesti kultuur paisunud määrani, et selle jälgimine, tõlgendamine, „arvele võtmine“ ja varasemaga seostamine käib terviku tasandil juba üle jõu. Analoog kosmose jälgimisega on siin omal kohal. Vaadelgem lähemalt, kuidas see paisumine (eesti) kultuuris käib.
Inimese vaatekohast on kogu olemasolev tegelikkus, sh loodus ja tehis- ning kujutluste ilm võetav kultuurina niivõrd kuivõrd see (ja ka inimene ise) omab tähendust. „Homo culturalis on eelkõige tähendust otsiv liik, kes januneb oma olemasolu tähenduse järele ning on selle otsinguil leiutanud müüdid, kunsti, rituaalid, keele, teaduse ja kõik teised kultuurinähtused, mis mainitud otsingut suunavad.“
