Kesksuvel kohtub sobivalt pretensioonitu stiilipuhas suvemuss! Lexsoul Dancemachine ehk kodumaise funksouli esirinne ja Gram-Of-Fun ehk kuueliikmeline alternatiivpopi ja “tiheda groove‘iga tantsumuusika” etalon.
Lexsoul Dancemachine avaldas hiljuti EP “Lex on The Beach” ning Gram-Of-Funil ilmus suvesingel “5AM”. Päikesekiire teravuse ja suvebriisi rahulikkusega mõlemi artisti muusikasse sisse puurimegi.
Lexsoul Dancemachine Gram-Of-Funist: “Gram-Of-Fun on täielik supergrupp!”
“Gram-Of-Fun on täielik supergrupp! Mäletan neid tüüpe veel sellest ajast kui see oli pidude seeria. Aga iga tõeliselt hea, tihe, toimiv asi ju kasvab nagu veerev lumepall ja ühel hetkel olid sellega seotud juba eesti parimad produtsendid ja muusikud. See tähendab, et nad teavad väga hästi, mis pidudel toimib ja kuidas pidu toimima panna. Need on kogemused ja hea maitse. GOF-i esinemisi iseloomustab hästi vahetu, fun suhtumine, väga täpne ja tight mängimine ning muidugi tuusalt produtseeritud musa. Nad on leidnud päris hea balansi mineviku, oleviku ja tuleviku vahel – palju mõjutusi 70-80ndate funk-disko-popist, segatud tänapäevaste saundidega ja selle mõttega, et lood kestaksid kaua, elaksid oma elu pikalt. Nad ei tee oma mussi juhuslikult vaid mõtlevad iga sammu ja saundi hoolikalt läbi. Ja ärme unusta fakti, et nad on omavahel jumala head sõbrad – see kontakt, sünergia ja tahe mängida kumab nende muusikas selgelt läbi,” kirjeldab Robert Linna.
““5AM” annab kohe esimese emotsioonina selle kinnituse, et pidu pole veel läbi. Natuke nagu see tunne, et üksi on ka jumala okei tantsida. Sellist introspektiivset vaibi annab edasi ka mõnus jazzilik harmooniate liikumine, mis tekitab eelkõige selle tunde, et paneks lihtsalt klapid pähe, silmad kinni ja laseks nendel saundidel end kanda kuhu iganes. See bassiliin ja -karakter paneb mulle kohe päikseprillid pähe ja kabrioleti tagumiku alla. Ja Kristeli hääl on mega täpne, aga samas mõnusalt väsinud ja laisk. Nimi ilmselgelt viitab kas siis väga varasele hommikule või väga hilja peale veninud õhtule. Igal juhul on tekst ja saund väga heas sümbioosis, sobides nii varahommikuseks äratuseks kui ka hiliseks nightcap’iks. Eriti meeldib mulle selle loo lõpp – mitte küll selle pärast, et “jumal tänatud, et see lõpuks läbi sai” vaid just sellepärast, et koheselt tekib see tunne, et “ohh, ma tahaks veel seda kuulata”. Väga lahe puude nende poolt minu arust, sest samamoodi äkki võib pikk pidu otsa saada. Kui mina oleksin selle loo autor siis ma tooks siia kontsertidel hästi palju perkussiooni ja rütme peale ja venitaks seda nii pikale kui suudaks. Ja niimoodi haihtuks bänd samba orkestri saatel oma hotellituppa…” jagab Gram-Of-Funi suvesingli osas mõtteid Robert Linna.
Gram-Of-Fun Lexsoul Dancemachinest: “Enne oli Nokia, nüüd siis nemad: Lexsoul Dancemachine – connecting people”
“Huuuh – Lexsoul Dancemachine. Kust ma alustan…Olen olnud fänn from day one ning alati karp lahti vahtinud, kuidas nad ajavad asju – nii laval kui ka lava taga (nukid @Henrik Ehte). See on grandioosne töö, mis kogu punt on bändi alla pannud ja see pingutus annab kohe tunda. Näiteks ma mäletan umbes 8 aastat tagasi, kui bändi bassimees Martin Laksberg töötas väikeses musapoes nimega DJ-SERVICE (siis veel Kunderi tänaval) – oli tal iga (god damn) kord käes basskitarr ja ta ainult harjutas. Ja seda professionaalsust on nüüd laval ka tunda. Kui musamaailmas öeldakse perfektse taimingu kohta “pocket” – siis Laksberg olekski nagu sündinud selles “pocketis”. Kuna ma kasvasin üles oma papsi vinüülidega ühes toas, siis seda sorti groove kõlas meil nädalavahetustel kogu aeg. Oli see kas Gap Band, Brothers Johnson, Prince jpt. Ma arvan, et suuresti sellepärast ongi mulle see bänd ja see sound ka nii südamelähedane. See on eriti tuus, kuidas see sama vanakoolikas musa style kõlab ka praegu mega freshilt ja kickib demograafiliselt täpselt sinna keskele, kus sa põhimõtteliselt saadki tulla oma papsi ja mamsiga live’i kuulama. Enne oli Nokia, nüüd siis nemad: “Lexsoul Dancemachine – connecting people”. Minu raamatus on nende repertuaar instant classic – ning ma loodan, et nad teevad veel maailmale ringi peale ja nakatavad kõiki selle hea feel good vaibziga,” kirjeldab Gram-Of-Funist Philip Nikolajev.
“Ma olen seda lugu paar korda autoga sõites Raadio 2’st kuulnud – kiirus läheb kohe 50-lt 40-le. Rool käib õrnalt vasakult-paremale. Ja saadki aru, et sa tantsid oma autoga keset liiklust. Seda kuulates tahaks arvutiekraani kohe välja lülitada, panna põlema üks kurika suurune pläru ja lennata puhkuse poole. Suva see töö, teeme veel ühe aperol spritzi ja naudime päikest- see on parim elu. Väga mahe track, mis läks kohe samasse chill muusika playlisti, kus ees juba Bill Withers “Use Me”, Roberta Flack “Feel Like Makin’ Love” jpt. See lugu ühendab endas kõik asjad, mis mulle muusika juures meeldivad – laidback trummi biit ja tantsiv perkuss, pocketis bass-kitarr, sumedad klahvikäigud ja tagasihoidlikud kitarri stääbid. Ja kirsike tordil on see Linna vokaal, mis tõmbab kogu kompoti järgmisele astmele. Ei väsi kordamast – C L A S S I C,” jagab Philip Nikolajev komplimente.
Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.
Liisi Voolaid
Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (80)
