Kaja Kann: surnud ja vihane. Muljeid teatrifestivalilt Baltoscandal

"Hällilau raipesööjatele", esitaja Kim Noble. Foto: Baltoscandal

Teatrifestivalil Baltoscandal ei olnud miski täpselt see, mis ta väitis end olevat.

Nõukaaegne ja krohvi koorutav korter oli näituseruumiks, ammu tühjana seisvasse šašlõkibaari olid endale pesa teinud aiapäkapikkude arhailised eelkäijad. Rakvere teatri suure saali teatrietendus oli tegelikult film, mis ei tahtnud kuidagi ekraanil püsida. Oma elulugu ümber jutustav mees oli tegelikult humanoid ja kinosaalis lubatud film hoopis ekraanil rulluv teatrietendus. Võitlus Euroopasse saabunud migrantide eest kujunes hoopis naiivseks, kuid lapseliku rõõmuga ja suure Euroopa rahaga tehtud Jeesuse ristilöömise filmiks. Keskööl alanud reiv oli vaatamata tugevale strobovalgusele ja maitsekalt seadistatud elektroonilisele muusikale siiski näitus, kus soovi korral sai vaatajast esineja, aga esinejast vaataja mitte kunagi. Hüdraulika ja elektroonika kaudu kontrollitud inimene pidi tegema kõik selleks, et iseendaks jääda, samas usaldades oma keha ikkagi roboti teenistusse. Kaubanduskeskuses läbi viidud ekskursioon, mille käigus avalikustati meile kõik alatud võtted, millega ruumi ja keskkonna loojad kliente oma lõksu püüavad, sai ise odavkaubaketi üheks tooteks, mida siis kunstnik formaadina erinevatele Euroopa teatrifestivalidele müüb. Olen kindel, et samuti odavalt. Keset päeva ja valges kooliaulas tantsitud üks tants kujunes kiiresti kontseptuaalseks teatrietenduseks. Osaledes Reaalgümnaasiumi lõpupeol, sain üpris varsti aru, et ikkagi kipun ma vaatama näitlejaid, kelle rolliks on esitleda meile oma kehasse mitte mahtuvat teismelist. Teatri tagahoovist eetrisse lastud raadioprogramm oli palju kihvtim, kui nautida seda nägemismeeltega. Pisikesse bussi ehitatud stuudios toimusid imelised perfokad, kus iga stuudiokülaline esitles iseenda etendust. Inglise huumor oli niivõrd must, et kõikehõlmav kurbusetunne ei tahtnud kogu festivali jooksul kaduda.

Festival ise oli ikkagi ainult festival, ei midagi muud. Ja see on hea. Üks püsiv asi siin muutuvas maailmas. Tegemist ei olnud peoga, pigem koondati ideede kaudu energiat. Seda energiat on meil hetkel hädasti vaja. Vaadates kolme päeva jooksul kolmteist lavastust, ei mäleta enam täpselt kõiki üksikasju. Juhtus ka nii, et Saksa kunstniku Stefan Kaegi lavastuse ja Renzo Van Steenbergeni ja Kristjan Pütsepa valgus- ja heliinstallatsiooni ajal tikkus uni peale. Magasin maha vähemalt kaks korda kümme minutit. Teatrisaalist lahkudes oli ikkagi hea tunne, need olid suurepärased teatrisündmused. Nii saab tõdeda ainult festivalil, mil vastuvõtmise taju on kõrgendatud olekus.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (19)