Annika Laats: kus on valu koht?

Risti kirik. Foto: Silja Oja

Helistaja oli väga kuri, nördinud ja sõnakas. Tubli veerand tundi kõneles ta telefonis sellest, kuidas kirik tuleb poliitikast lahus hoida ning sakraalset ruumi ei tohiks reostada. Tema, enda sõnul kristlane, tundis end solvatuna ning lubas asja edasi kaevata.

Helistajaks oli inimene, kes oli külastanud meie kirikut, suvel teelistele  avatuna seisvat Risti pühakoda. Tema suure pahameele kutsus esile meie altarit kattev Ukraina lipp.  Laotasime lipu sinna sõja alguspäevil. Kirikuaastas oli siis Kristuse kannatusaeg ehk paastuaeg, kui tavapäraseks liturgiliseks värviks on violetne. Sini-kollane kõnetas tänavu paraku eriliselt.

Muidugi ei arvanud me märtsi alguses lippu altarile seades, et see on seal veel südasuvelgi. Paastuaeg sai mööda, aga sõda ei saanud. Mis me siis teeme – võtame lipu ära, sest nelipühi-järgsel ajal peaks liturgiline värv olema roheline? Voldime kokku, sest mine tea, äkki sõda ei lõpegi ja lipp on veel jõulude ajalgi seal? Kaua siis – äkki aasta, kaks või enamgi?

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (55)