Minu järgmise tunni prioriteet on leida üles Sanna ja avada Vana Tallinn. Siis vaatame edasi.
Ajal, mil Tallinnas märatseb kuumalaine vaatan mina rongiaknast Põhja-Inglismaa vihmaseid linnakesi. Saapad on jalas, dressipüksid ka ning ootus on üleval, sest viimati väisasin Šotimaad 2018. aastal. Üks pandeemia tagasi, sõja-eelsel ajal oli hingamine kindlasti kergem. Loen briti meediast, kuidas siseminister Ben Wallace teatab tuhande NATO üksuse saatmisest Eestisse. Minu oma väike üksus, koosseisus reisikott, väike pudel Vana Tallinnat ja ilmatu teadmatus tuleviku ees – nii personaalse kui globaalse – on teinud rahu tõsisasjaga, et ainus konstant on muutus. Võtkem sellest teadmisest, mis võtta annab.
Hirmu ebastabiilsuse ees jahutab iroonia. Loen endise klassiõe sünnipäevakutset augustis toimuvale pinnakale Tallinnas, mis rõhutab, et tegemist on rangelt rotikaga – külakost ja kingitused tuleb allutada inflatsioonile, pank on miinuses ja euribor plussis ning majanduslik toimetulek olla täiega 2019. Nii ongi. Aga elu läheb edasi ja kaosest saab kujutlusvõime abil kulda kaevandada.
