Suve alguse Vice Versa toob värskust, unistamist ja värve ka helides. Teie ees on noored omanäolised tegijad eesti muusikamaailmas.

Kitty Florentine on artist, kes väljendab end erinevate loomevormide kaudu. Tema muusikat võib kirjeldada kui täidlast, aga õrna helimaastikku. Just nii kõlab tema unelma ja painaja vahel võnkuv debüütsingel “127”.

San Hani (Henrik Rakitin) on räppar ja artist, kes läbi laulude ja ideede defineerib tänapäeva maailma ning tuleviku kõla. Tema koostööpartner Metabora (Nathan Tulve) on uue elektroonilise muusika produtsent ja artist, kes ühendab innovaatilise elektroonika, tundekeeled ning maksimaalse energiaga rütmid üheks ülendavaks tervikuks. Äsjailmunud album “MEMO” toob popmuusikasse siirast emotsionaalsust, ühendades peavoolu ja underground‘i. San Hani astub üles juba juuli alguses, 8.–9. juulil Peipsi ääres toimuval festivalil Võnge.

Kitty Florentine San Hanist: “Kuulamine nagu helihoop selgest taevast”

“San Hani tundub mulle tiheda sisemaailmaga artistina. Väga tihe mass ja hästi palju võnkumist. Kui tema praegust pildilis-visuaalset identiteeti vaadata, on selles mingi huvitav mäng pehmuse ja raskusega, mõjub lõbusalt. Kuulsin temast esimest korda meie ühise produtsendi Metabora (Nathan Tulve) kaudu. Ma ei mäleta sõna-sõnalt seda kirjeldust aga produtsent mainis, et San Haniga ühes ruumis viibides tekib tunne, nagu ta oleks kuskilt teiselt planeedilt. Me pole veel samasse tuppa sattunud, aga ootan huviga. Enne “MEMO” ilmumist ma tema muusikaga kokku puutunud ei olnud. Sellest võimendatult oli esimese singli “Tivoli” kuulamine nagu helihoop selgest taevast ja hoobid jätkusid ka albumit läbides,” kommenteerib Kitty Florentine.

“Valisin albumilt “Tivoli” selleks looks, mille perspektiivist jutustada. Olgugi et muusikat kuulates keskendun tavaliselt suurel jaol sõnadele, siis seda pala kuulates läks mul tubli mitu kuulamist aega, enne kui nendeni jõudsin. San Hani hääle tekstuur ja maneer loovad omaette kogemuse. See kannab mingit täiesti oma tuksumist, mis koos produktsiooniga moodustab hästi liikuva sümbioosi, nagu aatomite hõõrumine. Kõrvaklappidest kuulates oli loo teises pooles tunne, nagu seisaks kuskil kaljuäärel, tuul puhumas selja tagant, ja vaataks, kuidas maailm su ees laiub. Heliruumina on see lugu nagu pop-hoovus, mis kaasa kisub. Loo sõnum on vaba, minnalaskev. Edasiminek ja kiirus kõlasid minu jaoks põhiliste soontena. Lugu kontserdil esitades teeksin sellest pikendatud versiooni, mis laseks veel agressiivsemalt lahti oma struktuurist instrumentaalselt, ja lihtsalt paneks hullu koos publikuga. Selle looga saab ideaalselt luua ennastunustavalt massi kadumise keskkonna, kasutaksin seda täies mahus,” kirjeldab Kitty Florentine San Hani muusikat.

San Hani Kitty Florentine’i muusikast: “Kitty Florentine on uus ja unikaalne leid Eesti muusikas – segu alternatiivist, hübriidpopist, indie-hõljuvusest ja interneti-puudutusest”

“Kitty Florentine’iga on mul endal kokkupuudet pigem vähe, aga artisti olemasolu ja viimase aja tegemised on teada. Kitty Florentine on uus ja unikaalne leid Eesti muusikas, segu alternatiivist, hübriidpopist, indie-hõljuvusest ja interneti-puudutusest. R&B’lik, ent samas väga väljapeetud. Kittyl on ingellik hääl, mis hõljutab kuulaja eetrisse, lenneldes peade kohal kui udusulg. Kuigi Kitty on väga värske artist, on tajuda teadlikku esteetilist ja helilist suunda ning seda, et muusikaga on ta ilmselt kaua aega tuttav olnud. Lühikese tegutsemisaja jooksul on ta teinud häid koostöid ning pannud ka visuaali muusika kasuks tajusid avardama. “127” visualizer (autor Karmo Järv) mõjus väga hüpnotiseerivalt ning on tunda, et kaasates teisi loojaid/kunstnikke (nt koostöö Sorcereri moeplatvormiga), koob ta väga teadlikult oma võlumaailma. Kitty Florentine’i tee artistina saab kindlasti olema huvitav ja mitmekülgne, põimides endas žanre, meeleolusid ning peent vokaalset võimekust. Kindlalt ootan juba järgmisi šedöövreid,” jagab mõtteid San Hani.

“Pean siin kohe mainima, et ma pole täiesti objektiivne kirjutaja (Welcome to EST.), sest loo instrumentaali on osaliselt produtseerinud Metabora, kes on mu hea sõber ja koostööpartner. Ja kui veelgi ausam olla, siis olin ka ise “127” algse biidi loomise juures – siin on huvitav näha, mida keegi sellega edasi on teinud ja kuhu läinud. Hea sulnis algus, ujub sisse see biit, veidi on tunda hiphopi touch‘i, träkk on loop‘i pinnal ja seegi on väga meditatiivne. Lool pole ka kindlat refrääni ning mulle ta mõjub nagu ooper. Poeetilised, kaunid sõnad lähedusest ja kaugusest ning melanhoolne kruiis heldimuses – ballaadilik õrnus ja sunset‘i lõpp. Loo emotsioon ja saund mõjuvad veidi nagu Caroline Polachek. Essal kuulamisel jäi kohe meelde meloodiline “uu”, mis hakkab põhivoolu saatma kui kõrge altarisoolo – miskit puhast, puutumatut ja samas kättesaamatut. Lugu ilmub ja hajub, väike vaikus seal keskel mõjub ehk liiga pikana, eriti ADHD-ga arvaks korraks, et lugu saab läbi. Meeldib selline kogemuslik lähenemine loole, mitte AB skeem, annab ruumi kasvada ning hingata – “127” puudutab kulgemise ja rahuga, olles oma atmosfääris Maa füüsikast puutumata,” kirjeldab San Hani.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.