Ilus hetk on mööduv – juurdlen, kas ma kunagi õpin selle teadmise olemust päriselt mõistma. Ambitsioonide ja unistuste poole püüdlemine on Londonis elatud napi aasta jooksul omandanud lämmatava mõõtme. Ja miks lämmatava? Sest unistus on ilus, isegi lihtne, ainult minu peas. Reaalsuseks saades on unistus nõudlik. Unistus tahab, et sa temaga sammu peaksid, teda toidaksid ja elus hoiaksid, sageli omaenda heaolu hinnaga. Siit minu eluline paradoks – milleks fetišeerida unistust?
Läheme ajas aasta tagasi. Oleviku ja unistuse vahel unelemine on mõnus. Puudub vastutus teha reaalseid samme, on vaid mõte. On idee ja nägemus sellest, mida kujutab elu teispool unistust. Ambitsioonide poole püüdlemine on miski, milleks meid julgustatakse koolist, kui mitte lasteaiast saati – mine, tee, saavuta, võta ja võida. Ole edukas, tee kõvasti tööd ning naudi oma pingutuste vilju. Lahe, tõesti lahe teoreetiline mõte, aga mida klassijuhataja sulle ei ütle, on see, kui pagana üksildane võib olla elu nendesamade saavutuste järel. Ja üksinduse all ei mõtle ma lähedaste inimeste puudumist, vaid seda, et sinu väga spetsiifilise unistuse üksikasjad on arusaadavad vaid sulle. Võid tunda rõõmu, joovastust isegi, ent seda jagades kohtad mõnd vildakat naeratust, kes ei saagi sinu eufooriat lõpuni mõista, sest sinu saavutus ei ole teise inimese unistus. Kas mõistad?
