Karola Karlson: kiri kultuuriresidentuurist

Karola Karlson.

Olen viimased kaheksa kuud veetnud Pariisis, iseenda kehtestatud kultuuriresidentuuris. Eemal perest ja sõpradest, õhtusöögid ja reedeõhtused peod asendunud varahommikul kodupargis Place des Vosges’il kunsti- ja kirjandusajakirjade lugemisega, tuvid ümberringi pain au chocolat’ riismeid nokkimas.

Iga kord, kui oma Tartus elava vanaisaga räägin, küsib ta vankumatu kordusvõimega ühtesama küsimust, iga kord eri viisil. Nädal enne mu Pariisi sõitu: “Aga miks sa sinna Pariisi ikkagi lähed?” Pärast seda, kui siin korteri üürisin: “Kas sa tagasi ka ikka tuled või jäädki sinna Pariisi?” Hiljuti Cité saare taimepoodide vahel konnates kõlas mu kõrvaklappides vanaisa hääl: “Kas sul mingi eesmärk ka on seal Pariisis?”

Mida ma siis siin Pariisis teen? Mul on viimase kaheksa kuu vestlustest kogunenud korralik arsenal vastuseid, mille vahel valida. Viimati vastasin vanaisale: “Mulle lihtsalt meeldib siin. Elan mõned aastad Pariisis ja vaatan, mis juhtub. Siis otsustan, mis edasi.” Kõlab kui sihitu dekadents – elada vabakutselise poolvabas graafikus ja veeta vaba aeg lugedes, filme vaadates, mööda jõekaldaid jalutades ning õhtusöökidel eestipariislastest ja muidupariislastest sõpradega.