Marko Mäetamm: nädal Londonis

Esmaspäev, 9. juuli. Lennuk läheb kell 8 hommikul. Mis tähendab, et üles peab tulema pool kuus. Ja ka seda, et kohal olen ma juba siis kui londonlased alles tööle lähevad.

Heathrow. Kaks passijärjekorda – üks brittidele ja Euroopa Liidu liikmetele, teine kõigile neile, kellel taskus muu reisidokument. Seisan selles esimeses ja sada korda lühemas sabas ning mõtlen, et varsti rüselen ka mina seal lõputus inimmassis, taskus muu reisidokument.

Laen oma Oysterile (linnatranspordi kaart) raha peale ja sukeldun undrgroundi. Mul on vaja saada Bermondsey’sse ja sinna saab Heathrow’st nii, et esiteks Pickadilly line, seejärel Jubilee line.

Väljas lööb näkku kolmekümnekraadine kuumus. Mõnus!

Jane ja Tony, kelle juures ma peatun, on mu vanad sõbrad. Elasin nende juures kunagi 11 aastat tagasi kuus kuud jutti ja peale seda olen nende juures veel nii üksi kui perega tuhandeid kordi peatunud. Jane ja Tony pole üldse muutunud. Ja majas on ka kõik täpselt samamoodi, väljaarvatud see, et Jane on võtnud endale kassi.

Joome kohvi ja lähen linna peale. Mul on tänaseks kaks missiooni – osta uued jooksutossud ja natuke mingeid kunstitarbeid. Päris õigeid tosse ei leia ja kunstitatrvete pood Atlantis, mis asus Bricklane’i pealt paremale, on ära kolinud. Õhtul lähen läbi kohalikust Tescos’t, kus läheb jätkuvalt vähem raha kui Eestis toidupoes käies.

Kodus avastan, et olen võtnud kaasa ameerika adapteri ja ma ei saa ühtegi oma devaissi laadima panna. Olukord meenutab ühte mu enda tööd, kus üks kurdab teisele, et ta unustas laadija koju ja ei saanud sellepärast talle kirjutada.

Teisipäev, 10. juuli

Kust saada adapter? Jane uurib välja, et kõige lähem koht on ARGOS. Asub kodust poole tunni jalutuskäigu kaugusel ja hind hea odav. Pool tundi jalutada – piece of cake! Eriti Londonis.

ARGOS on niisugune pood-ladu. Suur ruum, kus tuleb ise kõigepealt kataloogist oma soovitud toode välja otsida, selle number üles kirjutada ning siis selle numbriga kassasse minna. Teenindaja sisestab numbri süsteemi ja toimub maksmine. Siis tuleb minna natuke kõrvale suure leti juurde ja oodata, kuni tabloole ilmub minu number (nagu Politsei-Ja Piirivalveameti Tallinna büroos, ainukese vahega, et rahvast on kordades vähem) ja saada oma toode kätte.

Minu soovitud toote nimi on EU-UK adaptor. Teenindaja ütleb, et unfortunately not in a stock. Mis tähendab, et ei ole. Aga ühes teises ARGOS-es on ja see asub Beckhamis. Kargan bussi.

Sõidan kogemata kolm peatust mööda. Siis uuesti tagasi kolm peatust ja saan oma adapteri kätte. Maksab 1.20 naela. Beckham kõlab nagu David Beckham aga Jane’i sõber Tony ütleb, et Beckjam on slumm ja üsna ohtlik. Et kui seal liiga palju oma telefoniga vehid, siis sõidab sinust mööda motoroller ja telefon napsatakse sõidu pealt käest. Ja kui liiga kõvasti kinni hoiad, siis läheb käsi takkapihta. Ja naerab ise homeeriliselt selle jutu peale. Britt.

Leian päris head jooksutossud. Kodu lähealt Decathloni nimelisest poest. Aga igaks juhuks ikka veel ei osta. Kunstitarvete poe leian ka üles. See on kolinud kuhugi sinna Hackney kanti. Ja Whitechapel Gallery’s Katja Novitskova näitust üle tšekates põrkan täiesti juhuslikult kokku Neeme Rauaga.

Õhtul on Jane’i ja Tony juures dinner, kuhu ilmub ka Jo, kes on samuti mu pikaaegne sõber ja juhib RCA-s graafika osakonda. Ohtralt veini ja inglise huumorit nagu alati.

Kolmapäev, 11. juuli

Varajane rong Birminghami. Koos Alistairiga. Alistair on vabakutseline kuraator. Ja ühtlasi mu vana hea sõber, tänu kellele ja õnnelikule juhusele ma teen Birminghami Aston University kampusesse ühte skulptuuri.

Kohtumine ülikooli inimestega on sulnis ja sõbralik, minu teose jaoks välja valitud asukoht ideaalne, ilm palav ja lõunasöök rikkalik. Näen ka oma head sõpra Jonathani, kes kureeris mu näitust eelmise aasta sügisel Riias, kohas nimega Kim?

Õhtul on jalgpalli poolfinaal. Mängivad Inglismaa ja Horvaatia ning Alistair arvab, et ma peaksin seda kindlasti vaatama mõnes Londoni pubis nii, nagu seda asja tehakse.

Rong on aeglane ja Londonisse jõudes on tipptund, nii et pubisse jõuame täpselt peale seda kui inglased on löönud oma esimese värava. Meeleolu on ülev. Pubis on tõesti hoopis teine asi jalkat vaadata. Joon ühe õlle teise järel ja söön mehhaaniliset kartulikrõpse, endal pilk telekasse naelutatud.

Inglismaa aga rohkem väravaid ei löögi. Ülev meeleolu kaob, Horvaatia võidab ja kõik lähevad vaikselt laiali. Umbes nagu keegi oleks ära surnud või nii. Meenub, kuidas me Ameerikas ühe tuttava juures telekast presidendivalimisi vaatasime. Kui selgus, et Trumpist saabki president, siis juhtus samasugune asi – mindi lihtsalt vaikselt laiali. Nagu keegi oleks ära surnud.

Neljapäev, 12. juuli

Jooksutossud. Kui ma neid täna ära ei osta, siis nad jäävadki ostmata. Vanad on aga juba kodus täiesti läbi. Lähen otsejoones Asicsi poodi (ma tahan tingimata Asicseid, sest eelmised olid ja Asicsid) Regent streedil. Tohutu mudelivalik. Proovin ühte ja teist ja lõpuks leiangi selle, mis vaja. Võib minna ka jooksulindi peale ja proovida, kuidas on. On hästi küll. Teenindajale ütlen muu jutu vahele, et sorry for the football yesterday. Teenindaja on aga Walesist ja ülirõõmus, et Inglismaa kaotas. Waleslased ei sallivat silmaotsaski kui Inglismaa võidab. Ütlen siis, et tegelt on mul ka suht ükskõik ja lisan, et olen Walesis käinud. Cardiffis.

Tossud, samad, mis ma välja valisin, ostan aga ikkagi kodu lähedalt Decathlonist, sest seal on nad 20 naela odavamad.

Serpentine’i galeriis on väga hea Christo näitus koos järve peal ujuva hiiglasliku vanadest õlitünnidest tehtud skulptuuriga. Ja Alistairi naise galeriis sealsamas South Kensingtoni kandis on suurepärane summer party ohtra shampusega. Uje nagu ma olen, ei saa esmalt inimestega väga jutule aga alkohol, see sotsiaalne lubrikant, teeb oma tööd ja peo lõpus siirdun väikese seltskonnaga kõrvalasuvasse pubisse järgmisele joogile. Jutustan neile imelugusid nõukaaegsest elust ja mulle tehakse õlut välja.

Reede, 13. juuli (kolmteist ja reede!!!)

Eelviimane päev siin seekord. Õhtul paar kokkusaamist on, aga muid kohustusi täna nagu polegi. Kondan niisama linna peal ja vahin inimesi. Ilm on jälle mõnusalt kuumaks keeranud. Linna kohal keerutavad helikopterid ja see tuletab meelde, et Donald Trump in Londonis. Ja et täna vist toimub Trumpi-vastane meeleavaldus. Või oli see eile ära juba? Või on homme?

Oxford Streedi ja Regent Streedi ristmikul käib mingi imelik sagimine. Ongi protestijad. Siis ikkagi täna! Inimesi voolab nagu sipelgaid igast suunast kokku.

DUMP TRUMP! TRUMP NOT WELCOME! MIGRANTS AND REFUGEES WELCOME HERE! AMERICAN RESIDENTS IN UK AGAINST TRUMP! TRUMP-GO TO PUTIN! NO TO RACISM! DUMP TRUMP! DUMP TRUMP!

Trafalgar Square, 13. juuli 2018 I Foto: Marko Mäetamm

Mõistan, et olen ilmselgelt ajaloolise momendi tunnistajaks. Sagin ringi ja teen pilte. Rahvast muudkui voolab ja voolab juurde ja õhk on pauerit täis.

Õhtul enne oma esimest kohtumist veedan tund aega Trafalgar Square’il, kus on veel rohkem rahvast. Väljak on paksult, sõna otseses mõttes paksult protestijaid täis. Improviseeritud laval peavad inimesed kõnesid ja kogu väljak skandeerib kaasa. Täiesti hüpnootiline. Ma pole mitte midagi niisugust oma elus näinud. Pea kohal tiirutab taas helikopter.

Mu kohtumine on ühes väikeses galeriis Pall Mall Streedil, aga sama tänavat pidi voolab väljaku suunas katkematu protestijate mass. Pressin ennas vastuvoolu. Politseinikud jälgivad kogu seda möllu niisuguste nägudega, et tegelikult tahaks nad seal ise plakatid käes marssida. Õhkkond on sõbralik ja kuidagi soe. No aga ilm on ka muidugi metsikult palav.

Imekombel põrkan rahvamassis kokku oma sõbraga, ühega neist, kellega ma tegelikult kohtuma pidingi. Niis saab juhtuda ainult Londonis. Kohtumine sujub ohtra aperol spritzi saatel ja on ülimalt meeleolukas. Aeg-ajalt käime rõdul protestijatele kaasa elamas.

Mingil hetkel tuleb aga minna, sest mul on üks kohtumine veel ja kõigil teistel ka mingi asi. Hämardub. Tänavad hakkavad vaikselt tühjemaks saama, kuigi Trafalgar Square’il on rahvast veel siiski võiks öelda, et massiliselt.

Teel Bermondsey jaamast kodu poole põrkan taas täiesti juhuslikult kokku nende inimestega, kellega ma pidingi mõne hetke pärast ühel näituse avamisel kokku saama. Täiesti uskumatu päev.

Õhtul on Jane’i ja Tony juures viimase õhtu dinner. Lobiseme maast ja ilmast ning Tony teeb taas imelikku briti nalja.

Enne magama minemist pakin asjad enam-vähem kokku, et homme oleks vähem teha. Kuigi mu lennuk läheb suht järgmise päeva õhtul ja kiiret ju tegelikult polegi.

Good old London. See you next time!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (81)