Aveliina Helm: sissejuhatus maailma päästmisse

Aveliina Helm

Keskkonnateemadel kirjutamine on nagu õpetaja tüütu jutt koolipingis istujale – kuulata ei viitsi juba enam ammu, aga jutt otsa ka ei saa. Halbu teateid tuleb uksest ja aknast: metsade tulevik on tume, niidud on kadunud, putukad surevad välja, linnud ka, korallrahud on pleekinud, Golfi hoovus aeglustub, kliima muutub arvatust kiiremini ja homme on kõik veel hullem. Nähtusest doom and gloom ehk hävingust ja hukust teavitamine on keskkonnateemade puhul paratamatu, asjalood on inimkonna keskkonnakasutuse hüppelisele suurenemise tõttu viimase poolsajandi jooksul tõesti enneolematult palju muutunud.

Artikkel on esmalt ilmunud ajalehe Sirp keskkonnateemalises arvamusveerus “Ökoloogika”.

Hokikepitrend ehk eelnenud tuhandete aastatega võrreldes järsk (ja kiirenevalt jätkuv) tõus viimasel poolsajandil ei käi üksnes maapinna keskmise temperatuuri või atmosfääri süsihappegaasi sisalduse kohta. Suureks kiirenduseks nimetatud perioodi iseloomustab terve ports üha kiirenevaid suundumusi, mis ei paista kuidagi stabiliseeruvat – metsade, märgalade ja rohumaade kadumine, veekogude saaste, ookeanide hapestumine, kalavarude vähenemine, muldade degradeerumine jne. Tagajärjeks on paljude liikide ning ökosüsteemide „häving ja hukk“, mis lõpuks jõuabkahtlemata ka inimeseni.

Olukorrast loodushoius: vaatenurga muutus

Lugeja on sellest juba palju kuulnud, kuid enamasti kantakse looduskeskkonna hävimisest ja kliimamuutustest tulenevad probleemid oma peas kuhugi kaugesse, vähemalt saja aasta pärast saabuvasse tulevikku. „Oijah, tahaks ikka lastelastelastele pärandada puhta looduse … “. Ometi on üha tõenäolisem, et praegu käivad tormilised protsessid – kliimamuutus ja elurikkuse kadu – viivad kriitiliste murdepunktide, mitmete oluliste ökosüsteemide kollapsi, kogu maailmakorra aluseks olevate keskkonnatingimuste muutumise ja sellest tulenevate rahutuste, migratsiooni ning sõdadeni juba järgneva 30–50 aasta jooksul. See on meie endi ja meie laste eluiga, mitte veel tundmatute lastelastelaste aeg.

Sellest kõigest võiks pikalt rääkida ja tavaliselt ma räägingi. Nii olen sisustanud loenguid, paisanud kahvatuvate üliõpilaste ette ühe hirmuäratava fakti teise järel. Alguses ootasin, et loeng täidab nad sooviga asuda tegudele andmaks oma nooruslikult tugev panus kirjeldatu tagasipööramiseks. Siiski mitte. Hoolimata maalitud pildist ei täida nn „hävingut ja hukku“ täis loeng üliõpilasi sooviga haarata hark ja hang ning söösta maailma päästma. Pigem vastupidi, maad võtab kas apaatia (tavaliselt) või meeleheide (harvem). Igatahes ei välju loenguruumist mingilgi moel inspiratsiooni saanud inimesed. Soov mitte kuulata halbu uudiseid ja mitte saada teateid üle jõu käivatest ülesannetest on inimloomusele iseloomulik.

Ja eks see tundub ka loogiline – kui lahendused on keerulised, ongi kergem mõelda, et mis sa, väetike, nii laia ulatusega nähtuste puhul, nagu metaani eraldumine igikeltsast või endiste viljakate maade kõrbestumine, ikka teha saad!

Nii on looduskaitseteadlaste hulgas hakanud levima arusaam, et on vaja pakkuda positiivset programmi ja tutvustada looduskaitse saavutusi.

Neist olevat lihtsam innustuda kui negatiivsetele trendidele keskenduvatest faktidest. Looduskaitseoptimism (conservation optimism) ning ühismeedias kasutatavad trellid #EarthOptimism ja #Ocean­Optimism keskenduvad headele näidetele, kuidas mõne nähtuse arengut on õnnestunud rahvusvahelises koostöös aeglustada (näiteid võib tuua vääveldioksiidi emissioonide ja happevihmade vähenemisest või osoonikihti kahandavate ainete emissioonide vähenemisest viimase 30 aasta jooksul), kuidas mõni omavalitsus või riik on vastu võtnud keskkonnasõbralikke seadusi (näiteks Wales on just keelustanud kosmeetikas tahkete mikroplastosakeste kasutuse ja Mumbai ühekordselt kasutatava plasti) või kuidas mõni liik (sagedamini) või ökosüsteem (üpris harva) on õnnestunud väljasuremise veerelt tagasi tuua. Eesti keeleski on ilmunud optimistliku looduskaitselise selgitustöö ühe eestvedaja Andrew Balmfordi raamat „Metsik lootus“, kuhu on koondatud näiteid üle maailma.

Võin siinkohal lugejat rõõmustada ka mõnede näidetega Eesti looduskaitse paljudest saavutustest.

Nii on viimaste aastate taastamistööd oluliselt parandanud loopealsete seisundit – need on elupaigad, mille maastikest kadumine tundus veel kümme aastat tagasi aina kiireneva kadakatega kinnikasvamise tõttu pea vältimatu. Praegu on Eestis hooldatud ligikaudu 5000 hektarit loopealseid, mis on kaks korda rohkem kui viis aastat tagasi. Taastamistööd Saaremaal, Muhus, Hiiu- ja Pärnumaal projekti „Elu alvaritele“ ja RMK looduskaitsetegevuste raames ning maaomanike suurenenud huvi alasid traditsioonilisel moel hooldada annavad lootust, et see paljude eriliste taimeliikide, samblike, seente ja putukate elupaik säilib ka edaspidi.

Ka rannaniitude ja luhtade seisund on viimasel aastakümnel märkimisväärselt paranenud tänu taastamisele, maahooldustoetustele ja teadlikkuse suurenemisele.

Viimasel 17 aastal on tõhusat tööd tehtud ka ohustatud kahepaiksete kaitseks. Kõre ja harivesiliku elupaikade taastamine ning paljunduskeskuse loomine on need liigid toonud väljasuremise veerelt tagasi.

Ka kotkastel läheb siin paremini kui varem. Nii on Nõukogude ajal aastakümneid keskkonnamürkide ja küttimise all kannatanud merikotka populatsioon tänu kloor­orgaaniliste ühendite keelustamisele kasvanud 15 pesitsevalt paarilt 1980. aastal ligi 300 paarini praegu.

Siiski, hoolimata sellest, kas miski meid innustab või viib meeleheitele, ei tohi tõsiasjade ees silmi kinni panna. Nii võib alguses mainitud hüpoteetilisele koolilapsele siiski elu jooksul selguda, et oleks pidanud õpetaja räägitule pisut tähelepanu pöörama. Nii on ka keskkonnateemadega.

Ökoloogika rubriik: meeleheite asemel lahendused

Kuigi meile ei meeldi asjade halvenemist endale teadvustada ja parema meelega kuulaksime vaid näiteid paranemisest, on vaja meid tugevalt mõjutavate nähtuste mõistmiseks, konteksti asetamiseks ning otsuste tegemisel arvesse võtmiseks teada ka seda, mida me kuulda ei taha või mille kohta ühtegi saavutust võtta ei olegi.

Siiski on ehk vahepeal inspiratsiooni saanud, kuid nüüd taas meeleheite poole triivival lugejal hea teada, et on ka lahendusi, kuidas maailmas edasi minna. Ökoloogika“ arvamusveerul hakkabki järgneva aasta jooksul Sirbis ilmuma keskkonnateemade käsitlusi. Vahel faktirohkelt, vahel mõtisklevamalt, kuid alati koos lahendustega.

Esimeses loos tahan tutvustada üht allikat, kust soovija võib saada kõige pädevamat informatsiooni looduskeskkonna seisundi ja seda ohustavate tegurite kohta, kuid peale selle ka soovitusi, kuidas peaks siit edasi minema ning millele poliitikud peaksid keskenduma.

Viimased viis aastat tegutseb lisaks juba ammu käigus olevale valitsustevahelisele kliimamuutuste nõukogule (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) veel teinegi rahvusvaheline kogu – elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services, IPBES). IPBESi tähelepanu all on bioloogilise mitmekesisuse ja inimkonnale elutähtsate looduse hüvede (ehk ökosüsteemiteenuste) seisund. Koostöökogu eesmärk on koostada, tuginedes inimkonna käsutuses olevale parimatele teadmistele, poliitikutele ja kõigile kodanikele kasutamiseks ülevaateid looduse seisundi ja seda ohustavate tegurite kohta. Selle aasta märtsis võetigi IPBESi liikmesriikide (keda on 128, sh Eesti) valitsuste esindajate poolt vastu neli kogu maailma katvat piirkondlikku aruannet. Tegu on ulatuslike ülevaadetega, mis toovad faktiliselt välja elurikkuse ja looduse hüvede seisundi ja inimkonna tulevikustsenaariumid, kuid kuhu on koondatud ka informatsioon selle kohta, mida selle infoga ette võtta – pakutakse poliitika- ja vajalike muudatuste tegemise soovitusi.

Neist võiks meile enim huvi pakkuda Euroopa ja Kesk-Aasia olukordakäsitlev aruanne. Mida siis välja toodi?

Esimesed sammud maailma päästmiseks: faktid & soovitused

Mõned kokkuvõtlikud mõtted: elurikkus ja hästi toimivad ökosüsteemid on muutuvas maailmas kui kindlustuspoliis; majanduskasv, mis toimub elurikkuse kahanemise ning keskkonnaseisundi halvenemise arvelt, ei saa olla kestlik; elurikkuse ja looduse hüvede peavoolustamine peaks olema üks olulisemaid põhimõttelisi muudatusi suhtumises.

  • Esiteks, edasine areng saab toimuda vaid elurikkuse hoidmise, loodus­hüvede kestliku kasutamise ning nende õiglase jagunemisekaudu ühiskonnas.

Elurikkus ehk looduse mitmekesisus oma kõikidel tasanditel (liigiline, geneetiline, fülogeneetiline) on ökosüsteemide stabiilsuse ja funktsioneerimise alus. Hästi toimivad ökosüsteemid koos neile iseloomulike liikidega on inimesele hädavajalikud – meie elu toetava keskkonna on kujundanud looduslikud ökosüsteemid. Lokaalselt tagavad elurikkad ja hästi toimivad ökosüsteemid meile puhta vee ja õhu, viljaka mulla, tolmeldajad ja teised liigid, toidu, elukõlblikud maastikud ja linnad, identiteedi, füüsilise ja vaimse tervise, heaolu jpm. Globaalseltmõjutab ökosüsteemide toimimine kliimat, atmosfääriprotsesse, süsiniku- jm aineringeid jpm. Muutuv kliima ja elurikkust hävitav maakasutus võimendavad üksteist. Kliimamuutustega oleks võimalik toime tulla, kui looduskeskkonna seisund oleks hea. Elurikkus ja hästi toimivad ökosüsteemid on muutuvas maailmas kui kindlustuspoliis, mis aitab muutustega kohaneda.

IPBESi sõnum lühidalt kokku võetuna on: kui meie elu võimalikuks tegevad ökosüsteemid kokku kukuvad, ei ole ka meil pikka pidu.

  • Teiseks, elurikkus Euroopas väheneb tempokalt ning paljud looduse hüved kahanevad. Looduse hüved on need looduse omadused, mis on meile olemasoluks vajalikud.

Mõnda hüve saab otse rahas mõõta, neid nimetatakse materiaalseteks hüvedeks ja sinna kuuluvad näiteks toit, loomasööt, kalavarud, mitmesugused looduslikud materjalid sh puit, bioenergia, meditsiinilised ressursid. Enamikku looduse hüvedest on aga raske rahasse panna, kuna need kas eksisteerivad teises väärtusruumis ja on mittemateriaalsed, näiteks inimese heaolu ja õnn, vaimne tervis, identiteeditunne, tuleviku kindlustamine, kultuuripärand, õppimine ja inspiratsioon,või on nad nii põhjalikud ja laia haardega, et neid rahasse panna on üle mõistuse raske. Neid viimaseid nimetatakse reguleerivateks hüvedeks ehk siis need on looduse taustaomadused, tänu millele meil on üldse keskkond, kus elada.

Reguleerivad hüved on näiteks mitmekesiste elupaikade olemasolu, õhu- ja veekvaliteedi reguleerimine, kliimaregulatsioon, ookeanide happesuse reguleerimine, aineringed, lagundamine, mullakvaliteedi hoidmine, tolmeldamine, bioloogilised interaktsioonid, sh kahjurite ohjeldamine, ekstreemsete ilmastiku- ja keskkonnanähtuste (nt üleujutused, kuumalained) leevendamine jne.

IPBES on tuvastanud, et rahas otseselt mõõdetavate looduse hüvede (toit, bioenergia) hea seisund Euroopas on saavutatud muude – mittemateriaalsete ja reguleerivate – hüvede arvelt. Nii on liiga intensiivse toiduainete tootmise tõttu meie maastikes kahanemas reguleerivad looduse hüved, nt liikidele elupaiga pakkumine, tolmeldamine, veeregulatsioon, mulla teke ja kaitse ning üleujutuste reguleerimine, aga ka kultuurilised, identiteediga seotud ja rekreatsioonilised looduse omadused. Selline õnnetu lõivsuhe materiaalsete (toit, bioenergia) ning reguleerivate hüvede vahel seab aga ohtu meie heaolu edasise jätkumise, sealhulgas ka kindlustatuse toidu ja puhta veega.

  • Kolmandaks, Euroopa ökoloogiline jalajälg ületab piirkonna bioloogilise taluvuspiiri (biological capacity).

Me kasutame loodust intensiivsemalt kui jätkusuutlikult võimalik. Ja veel, kuna Euroopa impordib rohkelt materiaalseid hüvesid ka teistest piirkondadest, oleme oma heaolu saavutanud maailma teiste piirkondade elurikkuse, looduse hüvede ning toidukindluse arvelt.

  • Neljandaks. Olulisimaks elurikkust ja loodushüvesid mõjutavaks otseseksteguriks on maakasutuse muutus, ennekõike põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine.

See on kaasa toonud vanade metsade, märgalade ja kõrge loodusväärtusega pärandkoosluste ning traditsiooniliste maastike kadumise ning agrokemikaalide lekkimise keskkonda. Kaitsealad on aidanud halvimat vältida, kuid ei ole suutnud ära hoida elurikkuse kadu. Peale maakasutuse muutuse on elurikkust ja meile vajalikke looduse hüvesid tugevalt mõjutanud ülemäärane ressursikasutus, invasiivsed võõrliigid, kliimamuutus ja saaste. Iga looduskeskkonda mõjutav otsene tegur on omakorda seotud meie enda otsuste ja tegevusega: meie poliitiliste otsuste, tarbimisotsuste, tõekspidamiste ja teadlikkuse, majanduslike tegurite ning teaduse-tehnika arenguga.

Aruanne tõi välja, et elurikkust ja loodushüvesid kahandavad tegurid on tugevalt seotud sisemajanduse kogutoodangu ja asustustiheduse suurenemisega, tarbimise ja ülemaailmse kaubandusega. Takistuseks looduskeskkonna seisundi paranemise teel on aga tugevalt juurdunud arusaam, et majanduskasv võimaldab pidevat arengut.

Kuid majanduskasv, mis toimub elurikkuse kahanemise ning keskkonnaseisundi halvenemise arvelt, ei saa olla kestlik ega tagada heaolu pikaajalise säilimise.

Muudatused poliitikas ja maksureformid ülemaailmsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil peavad viima olukorrani, kus inimeste heaolu kasv ei tugine loodusressursside jätku­suutmatule kasutamisele.

  • Viiendaks, modelleeritud tulevikustsenaariumid näitavad, et samal moel edasi minnes (business as usual) jätkub elurikkuse kadu.

Samuti mittemateriaalsete ja reguleerivate looduse hüvede kahanemine, sealhulgas meie keskkonna lõimimist soodustavate biofüüsikaliste protsesside hulgas. Juba 30 aasta väljavaates kahaneb puhta vee, puidu ja toidu kättesaadavus.

Kõige tõenäolisemalt säilivad looduskeskkond ja sellega seotud inimeste heaolu siis, kui tehakse ettevaatavaid keskkonnakaitselisi otsuseid, looduskeskkonna majandamist käsitatakse terviklikult ja süsteemselt ning looduskeskkonna ja elurikkuse olukorra parandamine on põimitud ulatuslikult igasse eluvaldkonda. Selleks on vajalikud tegevused nii kohalikul tasandil kui ka tõhus riikidevaheline koostöö.

  • Kuuendaks, poliitilised lahendused olukorra parandamiseks on olemas.

Mida selleks vaja on? Elurikkuse ja looduse hüvede peavoolustamine on üks olulisemaid põhimõttelisi muudatusi. See tähendab, et meie looduskapital – elurikkus ja keskkonnaseisund – tuleb igas eluvaldkonnas põimida otsusetegemisse nii valitsuste ja omavalitsuste kui ka isiku tasandil, nii üksikisiku valikutes kui ka majandusarvestuses.

Negatiivsed keskkonnamõjutused tuleb tulemuslikult maksustada, soosides samal ajal keskkonnasõbralikku innovatsiooni. 

Hädavajalik on hakata liikuma loodusressursside majandushuvist lähtuvast kasutamisest ühiskondlike ja keskkonnaalaste üldiste eesmärkide poole. Eesmärgiks ei saa olla mahukamale keskkonnakasutusele tuginev suurem majanduskasv, vaid õiglane ja kestlik õnnelike inimeste heaoluühiskond, mis tugineb targale ja jätkusuutlikule majandusele. Selleks kõigeks on meil vaja kliimasõbralikku energiatootmist, säästvamat põllumajandust, elurikkust hoidvat metsandust ning kindlaid ühiskondlikke eesmärke olemasolevate elupaikade säilitamiseks ja hävinud elupaikade taastamiseks.

Kõige tulemuslikum tee kestliku arengu poole läheb läbi pikaajalise sotsiaalse ja käitumusliku muutuse. Muutused tarbimiskäitumises ja suhtumises loodusesse sünnivad hariduse, teaduse, teadmiste jagamise ja vastavasisuliste ühiskondlik-poliitiliste otsuste kaudu.

See põgus sissejuhatus meid maailma päästmisel veel kuigi kaugele ei aita ning võib-olla on alguses mainitud hüpoteetiline koolilaps lugedes juba uinunudki. Võib-olla on tegutsemisvõimalused juba kedagi innustanud? Järgmistel kordadel kõigest lähemalt.

Vaata lisaks:

Raamatu “Douhgnut Economics” autor Kate Raworth räägib 3min videos, miks paljalt majanduskasvule keskendumisest ei piisa, et jätkusuutlik tulevik ehitada.

Aveliina Helm

Aveliina Helm

Aveliina Helm on ökoloog, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi vanemteadur ning valitsustevahelise koostöökogu IPBES üks autoritest. Oma teadustöös keskendub ta elurikkuse ja looduse hüvede säilimise alustele, kuuludes 1% maailma enimtsiteeritud keskkonnateadlaste hulka. Aveliina tegeleb aktiivselt ka praktilise looduskaitsega, juurutades igaühe looduskaitse mõtteviisi ning nõustades ja viies läbi elupaikade taastamisi ning loodussõbraliku linnaruumi ja maastike loomisi. Loe artikleid (1)