Marian Võsumets: varjupaik Lissabonis. "Kirjad Londonist"

Ilma igasuguse sentimentaalsuseta – reis Lissaboni oli reis soojuse ja inimlikkuse epitsentrisse, kus voolas vein, naer ning lootus helgemasse tulevikku. Elagu Lissabon ja elagu sõprus!

Keskpäev Stanstedi lennujaamas Londoni külje all pakub uut sorti inimlikku kogemust. Minu reisid Tallinna on siit alati väljunud enne päikesetõusu, saatjaks jooksmine ja ärevus, kas jõuan esimese saabuva rongiga õigeks ajaks oma väravasse. Sedapuhku on mul aega, lend Lissaboni väljub alles lõunal. Ma olen kohal, rahvast on enneolematult palju, kellest enamus on viskunud tax-free poodide rüppe. Lennujaam on koht, kuhu argielu kombitsad enam ei ulatu, justkui pelgupaik, mille lihalik väljund on kulutada võimalikult palju raha, et teha tagasi kõik vabad hetked, mille töö ja kohustused meilt on röövinud. Ujun vastuvoolu ning võtan kohviku pingil välja arvuti, sest tähtajad armu ei anna. Tunnen üllatust ja uhkust, et suudan keskenduda hoolimata kisavatest lastest ning erutunud ostlejatest, kes minu kõrval oma uusi varandusi lappavad.