Ilma igasuguse sentimentaalsuseta – reis Lissaboni oli reis soojuse ja inimlikkuse epitsentrisse, kus voolas vein, naer ning lootus helgemasse tulevikku. Elagu Lissabon ja elagu sõprus!
Keskpäev Stanstedi lennujaamas Londoni külje all pakub uut sorti inimlikku kogemust. Minu reisid Tallinna on siit alati väljunud enne päikesetõusu, saatjaks jooksmine ja ärevus, kas jõuan esimese saabuva rongiga õigeks ajaks oma väravasse. Sedapuhku on mul aega, lend Lissaboni väljub alles lõunal. Ma olen kohal, rahvast on enneolematult palju, kellest enamus on viskunud tax-free poodide rüppe. Lennujaam on koht, kuhu argielu kombitsad enam ei ulatu, justkui pelgupaik, mille lihalik väljund on kulutada võimalikult palju raha, et teha tagasi kõik vabad hetked, mille töö ja kohustused meilt on röövinud. Ujun vastuvoolu ning võtan kohviku pingil välja arvuti, sest tähtajad armu ei anna. Tunnen üllatust ja uhkust, et suudan keskenduda hoolimata kisavatest lastest ning erutunud ostlejatest, kes minu kõrval oma uusi varandusi lappavad.
Lissabon on Londonile paarsada miili lähemal kui Tallinn, ent millegipärast kestab lend sama kaua. Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit. Kas lõunatuul puhub vastuvoolu? Kas lennufirma loodab, et ma ostan rohkem asju, kui viibin nende pardal kauem kui vaja? Tallinna-Helsingi laevafirmad kasutavad seda trikki kogu aeg, pole mingit põhjust õõtsuda pardal üle kahe tunni, kui Soome asub vaid 60 kilomeetri kaugusel, ent raha vajab korjamist. Jätkan oma protestiaktsiooni ja süvenen töösse. Iste mu kõrval on vaba, sest inimene, kellega koos pidime reisima, ei saanud tulla. Ma lähen Lissaboni üksi, kuid üksi olen veel vaid loetud minutid, sest järgneva nädala veedan oma eestlastest sõprade juures, kelle kodu asub kaldapealses katusekorteris Lissaboni vanalinnas. Põnevus on laes.
