Prima Vista kirjandusfestivali raames leiab 14. mail kell 16 Tartu Ülikooli raamatukogu ees aset avalik kohtumine lüürilise minaga. Tegu on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 eelsündmusega. Uurisime korraldajatelt Jaak Tombergilt ja Joosep Susilt, mis täpselt toimuma hakkab ning kuidas end kohtumiseks valmis panna.

Tartu koos Lõuna-Eestiga on 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn. Rubriigis “Tartu 2024” tutvustab kultuuripealinna meeskond eelolevaid tegevusi.

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 loovkontseptsioon on “Ellujäämise Kunstid”, ehk need teadmised, oskused, ja ka väärtused, mis aitavad meil tulevikus hästi elada. Neli kõige olulisemat Ellujäämise Kunsti, mis räägivad Tartu ja Lõuna-Eesti lugu, on omapärasus, jätkusuutlikkus, ärksameelsus ja koosloovus. Lüürilise minaga kohtumine on intellektuaalne Ellujäämise Kunst, sest temaga suhtlemine mõjub vaimsele tervisele virgutavalt.

Kas olete lüürilise minaga juba kohtunud?

Jaak: Olen. Sageli. Aga tihtipeale ei ole ma neid kohtumisi teadvustanud nii jõuliselt, kui tahaksin. Ja kindlasti ei ole ma temaga kohtunud selleks eraldi ette nähtud avaliku ürituse raames.

Joosep: Aga kuidas siis muidu! Lüüriline mina jälitab mind salapärase varjuna juba pikki aastaid. Olen käinud temaga vannis ja istunud pargipingil. Kohtunud temaga elutoa diivanil, auditooriumis, jalgpalliväljakul, aresti- ja pandimajas, peegli ees ja toidukaupluse taga trepil. Olen jäänud tema embuses tuttu ning istunud pikki õhtuid köögilaua ääres. Veetnud koos bussireise ja õndsaid suvepäevi. Ta on nagu maagiline ülikond, mis passib igasse olukorda: olgu ma rõõmus või kurb, tundku ma väsimust või elujanu. Lüüriline mina aitab siis, kui tahan olla üksi või janunen seltskonna järele, kui tahan mõtiskleda keerukatel ja tõsistel teemadel või ajada suust labast vahtu. Tõsi, selline avalik kohtumine on esmakordne ka mulle. Põhjus on lihtne: lüüriline mina ongi isiklik asi.

Kes on lüüriline mina?

Joosep ja Jaak: Ega luuleteooriagi oska sellele ammendavalt vastata. Luuletaja ta igatahes pole, kuigi määratlematu ühisosa neil kahel on tingimata olemas. Võib-olla on tegemist poeetika alter ego’ga? Seda kindlasti, sest lüüriline mina ongi poeetika, ongi keel ise või vähemasti selle kõige kujundlikum osa. Võib läheneda ka lihtsamalt, öelda, et lüüriline mina on see, mis luuletust lugedes minuga kõneleb. Ta on luuletuse mis ja kuidas! Mis veel? Flauberti parafraseerides, lüüriline mina – see olen mina, lugeja! Kuid ennekõike on lüüriline mina muidugi maailma kultuuri- ja mõtteloo vaimuhiiglane, kelle olulisust ka meie keele, kultuuri ja rahvusteadvuse kujunemisel ning põlistamisel ei ole võimalik alahinnata.

Üks, mis on kindel, lüürilisel minal on üleloomulikud võimed. Kui õige mahedalt paluda, õpetab ta esivanemate ning puude ja põõsaste keelt. Kui õige mahedalt paluda, võib ta korraldada isegi kokkusaamise eelnevate ja järeltulevate põlvedega. Ühesõnaga, lüüriline mina on üks suur-suur-suur saladus.

Mida kujutab endast avalik kohtumine lüürilise minaga 14. mail Tartus?

Joosep ja Jaak: Avalik kohtumine lüürilise minaga on etenduslik ühismõtisklus, mis käsitleb luule olemasolemise viise kultuuris, meid ümbritsevas tegelikkuses ja ennekõike iga inimese südames. Kogetakse luule suutlikkust tungida tegelikkuse sisse ja viia tegelikkusest välja, rännata ajas ja seista igavikus. Antakse ja võetakse sõna. Loetakse, lausutakse ja luuletatakse. Vaikitakse ja vakatatakse. Pakutakse võimalust nii sisemiseks süvakaemuseks kui ka aktiivseks kaasaloomeks. Ning mõistagi unikaalset võimalust kohtuda lüürilise mina endaga.

Nii on see avalik kohtumine ise üks luuletus, mida iseloomustavad muu hulgas lühidus ja intensiivsus, musikaalsus, teadvuse vahetu kohalolu, subjektiivsus ja absoluutsus, muidugi ka rütmilisus, kontrastsus, uudsus ja kujundlikkus. Kuivõrd kohtumine leiab aset Tartu ülikooli raamatukogu ees, vahetult Juri Lotmani kuju kõrval, oleks paslik väljenduda lotmanlikult: kohtumine lüürilise minaga on keerukalt väljendatud mõte. Seda keerukust ei tasu aga peljata, vastuoksa: luule kui ülevusega laetud žanri kaudu on kohtumise taotlus avardada osalejate meeli üdini positiivses võtmes.

Keda sinna oodatakse?

Joosep ja Jaak: Alustame sellest, et luule on kõige intiimsem ja intensiivsem keelega suhestumise viis. Luule tirib ja tõukab, sikutab ja sakutab, venitab ja raputab keelt, meie mõtlemise ja maailma tajumise põhimist vahendit. Ka keel, milles me kõneleme ja milles iga päev end väljendame, ei võrsu mitte õigekeelsussõnaraamatust, vaid surnud metafooride kalmistult. Luule aitab meil näha ja tajuda maailma, inimeste ja nähtuste varjundeid, väljendada keerukaid ja abstraktseid ideid, milleni ilma poeetilise keelekasutuseta pole võimalik jõuda.

Niisiis, keda ootame avalikule kohtumisele? Küllap kõiki neid, kes kasutavad keelt, kes tahavad maailmas näha varjundeid. Kõiki, kes väljenduvad keeles. Kõiki, kellel on keelega oma suhe ning kes tahavad seda suhet viivuks jõulisemalt läbi tunnetada ja läbi valgustada.

Keda sinna ei oodata?

Joosep: Kõiki neid, kes ei taha kohtuda lüürilise minaga. Vähemasti avalikult mitte.

Mida kohtumisele kaasa võtta?

Jaak: Kindlasti tasub kaasa võtta üks endale südamelähedane luuleraamat. Vastasel juhul võib lüüriline mina tõrkuda, avaldada vastupanu, minna rikki. Või, mis veel hullem, jätta sootuks tulemata.

Mida luule inimesega teeb?

Joosep ja Jaak: Poeetika on võimas relv. Poeetiline aegruum on sedavõrd rikkalik, et niisamamoodi võiksime küsida – mida teeb inimene inimesega? Mõni valmistab rõõmu, teine paneb pisaraid valama või ajab vihaseks. Mõni kukub õpetama, teine viskab nalja, mõni pakub intellektuaalset väljakutset, teine on meeldiv vestluspartner. Mõnega tahaks kohe kangesti kokku saada, teist ei salli kohe silmaotsaski: näed, et hakkab lähenema, ja põrutad pikema jututa teisele poole teed! Vahest olulisem on aga küsimus – milline inimene mulle (st lugejale) meeldib? Meeldiva inimesega tahaks suhelda, tahaks teda avastada, temaga ikka ja jälle koos olla.

Luule ongi see, mida ta lugejaga teeb, aga selleks, et lasta luuletusel endaga midagi teha, tuleks astuda temaga dialoogi!

Ja mitte kuidagi ülevalt alla või alt üles, vaid ikka nagu suheldakse sõbra või intellektuaali või armastatuga. Nagu suheldakse oma kassi või koeraga, nagu suheldakse kivide ja kändudega.

Ühtlasi teisendab luule kõige sügavamal tasandil reaalsustaju ning loob juurde uusi võimalusi, kuidas tegelikkust tajuda. Esmapilgul paistab, et ta ei muuda tegelikkust otsejoones. Aga ta muudab neid viise, kuidas on ülepea võimalik tajuda, mõelda, öelda ja teha – teisisõnu, olla. Ja sedakaudu muudab ta ikkagi täiesti otsejoones ka tegelikkust ennast. Nii et ühest küljest võiks jäädagi loetlema neid asju, mida luule teeb inimesega, aga teisest küljest võiks lihtsalt öelda, et luule teeb inimese. Sest kas pole nii, et luule loob meid samavõrd kui meie luulet?

Milline on luule tähendus praegu?

Joosep ja Jaak: Räägitakse, et tänapäeval ei loeta enam üldse luulet, sest nüüd on uued ja modernsed ajad. Kirjandusõpetuseski kohtab luulet haruharva. Küllap peitub neis väidetes oma tõde, aga võimalik on vaadata ka hoopis teisipidi. Tänavapilt kubiseb värssidest, sotsiaalmeediasse postitatakse lakkamatult sõnamänge ja helijäljendusi, kuulatakse ja tehakse muusikat. Janu rütmiliselt korrastatud teksti vastu on jätkuvalt kange. Kui on kultuur, on ka luule.

On ju luule alates 19. sajandi rahvusromantilisest liikumisest mänginud eestlaste rahvustunde kujunemises ja põlistamises, eesti keele arenemises määravat rolli. Nii on mõistetav, et luuleklassikutesse ja -kaanonisse suhtutakse kollektiivses teadvuses üdini positiivselt: ei kahelda, et nt Koidula ja Liiv või Under ja Alver on meile olulised ja ütlevad meie teadvuse ning maailmapildi kohta midagi olulist. Vahest ongi luule üks väheseid nähtusi, mis praegusel ajal aitab meil kriisidega toime tulla. Mis lepitab ega kätke mingeid agasid või pretensioone või osapooli. Kohtumine lüürilise minaga tõukubki sellest teadmisest.

Ütlesime juba, et keel, mida igapäevaselt kasutame, võrsub surnud metafooride kalmistult. See tähendab õigupoolest, et kujundlikkus on keele tõeline substants. Nii et nõndakaua, kui kasutame keelt, on luulel alati kandev roll, kuna luule hoolitseb usina aednikuna kujundliku keelekasutuse elujõu, liigirikkuse ja mitmekesisuse eest. Luulekriis oleks sestap ühtlasi nii keele- kui ka kliimakriis. Ja vastupidi.

Aga mis juhtuks, kui luulet enam tõepoolest ei oleks?

Jaak: Siis langeks tegelikkus pelga paratamatuse sulgu. Ja see oleks tõepoolest kujuteldamatu.

Joosep: Aga mis juhtuks, kui ei oleks enam eesti ooperit või tippsporti? Või ei lavastataks eesti teatrites enam algupäraseid näidendeid või maailma kirjandusklassikat? Kui kaoks nüüdistants või klassikaline ballett? Siin ei saa kakspidi vastata: see vaesestaks meie kultuuri! Ja see oleks tõepoolest traagiline!

Kuidas saab luule piire nihutada?

Joosep ja Jaak: Luulel on mitut laadi piire. Võib rääkida luule enda piiridest – sellest, mis on ja mis ei ole luule. Sel tasandil on luule vähemasti modernistlikest tekstidest alates lakkamatult iseenda piire kompinud, neid avardanud, teisendanud, tühistanud, uuesti kehtestanud ja ümber mänginud. Ja küllap võbelevad ning painduvad luule enda piirid pidevalt, muutuvad varasemadki värsid ja alles sündimata suurteosed, vaadatakse uuelt horisondilt suurte surnute teoseid ja mõeldakse uuesti välja vanu esteetikaid.

Võib rääkida luule levikust ja avaldumisest ühiskonnas. Kas luule peaks nihkuma kirjanduse äärealadelt keskmesse? Kas luule peaks nihkuma kultuuri äärealadelt vaimuilma südamesse? Kas luule võiks nihkuda ühiskonnas kuidagi olulisemale kohale? Kas luule peaks sekkuma maksu- või rändepoliitikasse? Kõik need küsimused on olulised ja neid tuleb vahel ikka esitada.

Kuid meie jaoks on kõige olulisem siiski küsimus, kuidas nihutada luule piire iseendas. Iseäranis just seda küsimust käsitleb oma ootamatul moel ka avalik kohtumine lüürilise minaga. Ja selle kaudu taotleme lüürilise mina kui kõigi identiteeti konstrueeriva nähtuse nihutamist enda (st igaühe) südamele lähemale!

Jaak Tomberg on Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kaasprofessor, kes uurib kirjandusteooriat ja kirjandusfilosoofiat. Joosep Susi on Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor ning Tartu Ülikooli eesti kirjanduse doktorant, kes uurib eesti nüüdisluulet, lüürikateooriat ja kirjandusdidaktikat.

“Avalik kohtumine lüürilise minaga”, mille lavastab Elise Metsanurk, on 2024. aasta kirjandusfestivali Prima Vista “Paremad ja halvemad tulevikud” eelüritus. “Paremad ja halvemad tulevikud” kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi.