Rein Veidemann: olla rahvana pigem luuletus kui proosapala

Foto: Diana Minin

Seekordse mõtiskluse pealkiri ise kõlab juba otsekui rõhuline värsirida: on sõna- ja silbirõhud; on intervallid; on ootus järgmist rida lõpetavaks riimiks, mis luuletuse mõtet arendades võiks viidata eestlaste ellujäämise strateegiat iseloomustavale kujundile, risoomile, mis levib maa all ja “võrsub sala!”.

Niimoodi, rahva saatust poeetiliselt mõtestades, leiab teisigi võrdlusi. Luule teatavasti on seotud kõne, isegi kui see on kirja pandud lause perioodidena, nagu näiteks vabavärsis. Katkestused võivad olla nii värsi sees kui ka värsside ja salmide vahel. Ent seotus kujundi tasandil jääb. Luule(tus) ei ole heietus, vaid tunde, mõtte, seisukoha tihendatud kuulutamine. Mis see meie ajalugu muud on olnudki kui üks salmide ehk stroofide rida. Üks katkestus teise järel. Ja ometi on seda koos hoidmas salapäraga ümbritsetud ja värsireaks saanud risoom.

Kujutan ette ühte viiesalmilist luuletust, milles iga stroof tähistaks ühte eesti kultuuriloolist lõiku.

Esimeses salmis on keel veel konarlik, luuletajadki baltisaksa soost. Aga Martin Luther on käskinud jutlusi pidada rahva emakeeles. Nii nad talurahva keele nüüd avastavadki, püüavad ladina või saksa liistule tõmmata ja panevad kirja esimesed grammatikad. Innukamad literaadid lõbustavad iseend ja seltskonda juhuluulega. Nagu näiteks Kadrina pastor Reiner Brocmann (1609–1647), kes, järgides Saksa luule isaks peetud Martin Opitzi poeetikat, kirjutab 1637. aastal esimese eestikeelse pulmalaulu kelmika soovitusega peigmehele:

Siis mine sina ka ning aja hästi taga,
las hästi teha tööd, et küll sa oled vaga.
Siis anna armsast’ suud ning hakka kangest’ kaela.
See pruut saab käima eel, need teised käivad perra,
Ning nutvad väga, et üks neist saab viidud ära.
Siis minge mängima, et pea küll saab nähtud,
Mis teie mängega on ööseajal tehtud.

19. sajandi keskpaigaks on enam-vähem igas taluperes lugeja ja kirjaoskaja. Kateksimuste lood, nagu piibel tervikuna, olid tulvil mõistukõnesid. Vihje kuulub aga luule juurde. Esimese perioodiliselt ilmunud ajalehe, Johann Voldemar Jannseni (1819–1890) Perno Postimehe juhtkirigi ilmub 1857. aastal luuletuse kujul:

Tere, armas Eesti rahvas!
Mina, P e r n o  P o s t i m e e s,
Kuulutama olen vahvas,
Keik, mis sünnib ilma sees,
Annan teada sulle heaks,
Et ka sinu rahvas teaks,
Kuida keik maa-ilma maad
Elavad ja tegevad.

See, rahvusteadvuse tekke ja eestlaste tormiline iseendaks saamine Lydia Koidula (1843–1886) isamaaluule, laulupidude ja seltsiliikumise läbi suubub peatselt resignatsiooni. Eesti tähendusruumis ehk semioosises vallanduvad 19. sajandi lõpus sisemised lahkhelid, venestamise äng, olemise enda hapruse taju. See on Suure Küsimise ja Lootuse aeg eesti kultuuris, sümboliks Juhan Liivi (1864–1913) 1894. aastal kirjutatud luuletus:

Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa
su soovide siniranda,

täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast –

ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kauneid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.

Märkame mitut rändmeemi, mis seovad mineviku tulevikuga. Koidula luuletuseski “Mu isamaa on minu arm” tärkab lill haua pinnast ja õitseb tulevikusõnumi valguses. Liivi “soovide sinirand” kandub üle Gustav Suitsu (1883–1956) “oma saare” otsimisse. Ürgse andega Juhan Smuul (1922–1971) kirjutab 1957. aastal Gustav Ernesaksa (1908–1993) viisile laulusõnad “Kutse”, mille refräänis kordub samuti “sinine silmapiir”, kuhu luuletaja lubab armastatu viia. Laulust endast saab eesti meeskooride üks tüvilaule.

Juhan Liivi Suurest Küsimusest kaheksakümmend viis aastat hiljem, pöördudes taeva poole samasugusest ajahämarusest, ja põhjatust sügavikust – nagu toona Liivi ajalgi –, kirjutab Viivi Luik 1979. aastal  luuletuse “MIS LÄBI AJA LÄIGATAB”. Muidugi on see käesirutus Juhan Liivile, mille viimased kaks rida kinnitavad: sa elad veel, rahvas elab veel, lootus elab veel: “Täht süttib taevas üleval, / näe süttib ikka veel!”

Ent  naaskem eesti kultuurilugu sümboliseeriva jõgiluuletuse neljanda salmi juurde. On aasta 1905, tulevikule avaneva Eesti aja algus. Kõik on veel ees. Põlvkond, kes nüüdseks koolipingid jätnud, hakkab, piltlikult öeldes, raiuma eneseteadlikuks saanud rahvale uusi sihte.

Nii nagu hariduskultuuriliselt võivad eestlased öelda, et nad on Martin Lutheri lapsed, oleme ühtlasi Noor-Eesti kultuuriliikumise pärijad, juurde- ja järelkirjutajad.

Varasemast idealismist kasvab välja proteuslik tegu. Vana-Kreeka merejumalusel Proteusel oli võime pidevalt muutuda, jäädes samas iseendaks. Nõnda ongi võrreldud iga muutumist, mis jätab substantsi endiseks, proteuslikuks teoks. Seda avangut iseloomustagu Suitsu luuletus “Ühte laulu tahaks laulda”:

Ühte laulu tahaks laulda,
       ühte ainukest:
mis kui vägev merelaine
      kerkiks südamest.

Mis kui vägev merelaine
     veereks üle maa,
kohaks läbi rahva hingest,
    keelata ei saa.

Kohaks läbi rahva hingest,
   tõuseks meeste meel,
välguksid ju vaimumõõgad
  suurte tööde teel.

Välguksid ju vaimumõõgad,
   kodutaeva all,
kumaksid öös kuldsemini
  tähed üleval!

Ühte laulu tahaks laulda
  ühet ainukest:
mis kui vägev merelaine
  kerkiks südamest.

Gustav Suitsu ja Noor-Eesti programmiline luuletus, keskse kujundiga “üks ja ainus”, on nagu universum pähklikoores enne Suurt Pauku, mis, vallandudes paisub ja hargneb lugematutes suundades, kogunedes ja tihenedes energiat ammutavateks ja seejärel kiirgavateks uuteks sõlmkohtadeks. Nii on Siuru ja Arbujatega, nii on see Tuulisuiga, 1960ndate aastate kassetiluulega (Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Mats Traat, Viivi Luik, Leelo Tungal jt). Nii on see enne neid või samal ajal Ain Kaalepi, Jaan Krossi, Ellen Niidu ja Artur Alliksaarega, paljude pagulasluuletajatega – kõigil on suul seesama silmapiiri taha ihkav, südamest kerkiv laul.

On kuidagi iseäranis sümboolne, et 1969. aasta algul läks liikvele Kirjanike Maja musta laega saalist ka eesti teatriuuendus. Ei saa jätta sellega seoses tsiteerimata tõlkijat ja teatriloolast Jaak Rähesood (1941–2019) tema ülevaateteosest “Eesti teater 1” (2011):

“Nii kujunes [teatriuuenduse – R.V.] esmailminguks Hermaküla, Toominga ja veel mõne lavakooli äsjase lõpetaja või õppuri (Tõnu Tepandi, Kaarel Kilvet, Raivo Trass, Lembit Ulfsak) koostööna jaanuaris 1969 etendunud kava Gustav Suitsu luulest “Ühte laulu tahaks laulda…”, millele kähku kinnistus Suitsu-õhtu nimi. [—] Sisuliselt järgis kava küll Suitsu luule kahekordset kaart lõkendavaist lootustest masendusse ja resignatsiooni, kuid üksikluuletuste puhul kasutati läbinisti harjumatuid toone ning üllatavaid lavalisi kaastegevusi [—] Ka oli pateetika ja meeleheite, ekstaasi ja irve järsk vaheldumine või groteskne põimumine täiesti uus tundegamma, mis vastas täpselt nooruse ühiskondlikele hetkemeeleoludele ning muutis ka kõige äärmuslikumad, “ebaloomulikumad” käitumised mõtestatuiks.” (Lk 369) Ilma igasuguse soovita glorifitseerida 1960ndaid aastaid, on siiski võimatu mitte näha selles sõjajärgse eesti loovkultuuri moderniseerumise apogeed.

Eesti (kultuuriloo) senist käekäiku poetiseeriva viiesalmilise luuletuse viimaseks stroofiks olen valinud Hando Runneli poeemi “Ilus maa”. See ilmus 1982. aastal kogus “Punaste õhtute purpur”. Ilmumisajas endas oli sellest raamatust keelatud avalikult rääkida. Mainida lubati üksnes aasta luuleülevaates. Oli aeg, mille kohta käibib lendlause “Öö pimeneb enne koitu”. Ja ometi, selles ajas ütleb luuletaja, et  “LUULE ON LUKSUS” (me mõtleme kaasa: eestlane oleminegi on luksus). Ta ütleb, et “ÜKS VÄGA VANA RAHVAS, / kel muldne tarkus suus, / meid teretas aegade tagant / ja ütles, me olla uus, / ja ütles, me olla elus /, me päevad olla veel ees./ Ning seda õnne kuuldes / meil olid silmad vees.” Ja seda lugedes olidki silmad vees.

Aga polnud vaja maid ja meresid, silmal polnudki vaja kaugele seletada, et nende päevadeni jõuda, sest “lootuse laev/ jõuab meieni joonelt”. Vaba rahvana vabal maal võib juba kümmekond aastat hiljem – ja võib tänini – korrata Runneli poeemi viimaseid, hümnina kõlavaid ridu:

Kiitkem, oh kiitkem teda!
 
(Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.)

Muidugi on meie elus ka palju proosa(lis)t. Aga eepilist ajalugu me enda kohta välja ei võlu. Ei ole suuri võitusid, peale võitude iseenda üle. Ei ole ka suuri vallutusi. Ja milleks meile neid, kui rahval siin maanurgaski ruumi laialt käes? Ajalugu ennastki oleme kirjutanud metafooridega – muistne vabadussõda, seitsesada aastat orjaööd, valge laev, uus vabadussõda, laulev revolutsioon…

Kreutzwald andis küll eepose, aga selleski on rohkem luulet kui lugu ja hiljem kinniskujunditeks saanud rahvusliku narratiivi elemente: “serviti, ikka serviti!” jts.

Eestlaste rahvalaul on lüüriline või siis lüro-eepiline looming. Jah, on suured romaanid. On Tammsaare “Tõde ja õigus” ja Traadi “Minge üles mägedele” ja Krossi “Kolme katku vahel”. Ent kõigis neis romaanides on ometi äratuntav mingi luuleomane all-hoovus. Keeleülesus ja keeletagusus. Metafüüsiline vaevus. Ilu ja kurbus käsikäes.

Eestis on väga palju häid jutustajaid. On novelližanri jumalus Tuglas. Aga on ka Karl Ristikivi “Inimese teekond” – üksainus luulekogu (!) ning samas inimeksistentsi melanhoolse tõetaju väljendajana eesti kirjandusklassika.

Nii et rahvana oleme ikkagi siis pigem luuletus kui proosapala! Sest üksnes luuletusena ulatume puudutama igavikku. Või nagu esiluuletaja Kristjan Jaak Peterson 1819. aastal Jumala poole hõiganud:

Kas siis selle maa keel
Laulu tules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.    

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (27)