Õnnelikum on see, kes suudab fookuse enda muredelt teiste vajadustele suunata.
24. veebruaril ja järgmistel päevadel, kui sõjakoledusi jälgisin, mõtlesin esimest korda koolis töötatud nelja aasta jooksul, et igatsen Välisministeeriumisse tagasi: tahaks tegutseda. Kujutan üsna täpselt ette, mis sünnib praegu meie kaitse- ja välisteenistuses Islandi väljakul, Sakala tänavas, mujal Tallinnas ning laias ilmas. Tean, et raskel ajal võetakse end eriti kokku. Mäletan iseäranis selgelt 2007. aasta pronksiöö aegu ja Vene-Ukraina sõja algust 2014. Nüüd on oluline mitte väsida. Ise sain siiski õige pea aru, et mul on oma roll täita: ka koolis on paljude eest vaja hoolt kanda. Vabariigi kodanikena oleme niikuinii võrdselt kohustatud reipust hoidma.
