Situatsioon Ukrainas eskaleerus 24. veebruaril ehk vabariigi aastapäeval. Olukord on endiselt ülikriitiline ja keegi ei tea hetke seisuga, kuidas see saaga täpselt lõpeb. On selge, et Eesti võidab vaid siis, kui Ukraina võidab. Sellegipoolest ei saa Eesti positsioonist vaadatuna, vähemalt hetke seisuga, öelda, et väiksed võidud puuduvad. Mõned on.
Esiteks ja võib-olla kõige olulisem on see, et vaid päevadega kristalliseerus Saksamaa uus välispoliitiline kurss, ning on märgiline, et selle defineeris saksa sots. Teatavasti on Saksamaa Ostpolitik olnud pärast II maailmasõja lõppu küllaltki parteipoliitiline nähtus, kuna ida poliitika, mida ajas CDU ehk Kristlik Demokraatlik Unioon eesotsas Adenauriga, erines väga selgelt sotsiaaldemokraatlike kantslerite võimuperiooditest. Saksa sotside armastus NSVLi-Venemaa vastu on pikaajalisem fenomen, aga sai kiire hoo sisse 70ndate alul, kui kantsleriks sai Willy Brandt (tõsi küll, selle ideoloogiks peetakse Egon Karl-Heinz Bahri, toonast riigisektäri). Moel või teisel jätkasid sama kurssi kõik sotsidest riigikantslerid. Muidugimõista tipnes see ekskantsleri Gerhard Schröderi asumisega Gazpromi lobistiks, kelle edukas lobiprojekt oli Nord Stream 1 ja peaaegu ka hetkel peatatud Nord Stream 2. Venemaa presidendi Vladimir Putini sõber hr Schröder on tuttav nägu nii mõnegi Vene silmapaistva ettevõtte juures, sealhulgas istub ta Venemaa naftahiiu Rosnefti juhatuses. Ta on endiselt Nord Stream 2 aktsionäride komitee esimees ning vähemalt seni pole plaaninud sealt taanduda, öeldes vastava meediapäringu peale, et “lääne riigid ja Venemaa on jätnud mitmeid võimalusi omavaheliste suhete parandamiseks kasutamata” ning et “palju vigu on tehtud – mõlemal poolel”.
