Nagu paljud meist, ahmin ka mina uudiseid Ukrainast. Ikka mitme nurga alt, et mitte langeda ühe allika lõksu. Kolmandaks päevaks on ilmnenud teatud muster, kus asjaarmastajate ülevaated esitavad tihti oletusi ja küsimusi, mida professionaalide tekstides ei ole. Pakun siinkohal välja kolm probleemkohta, kus tihti eksitakse.

Ilmar Raag on esmalt filmitegija, ja täna kindlasti kaitseliitlane.

Kõigepealt üldisest raamistikust

• Vene sõjaline doktriin ja selle peale sülitamine

Vene sõjaline mõtlemine näib olevat justkui kahe vastukäiva põhimõtte vahepeal. Ühest küljest järgib Vene taktikalise ja operatiivtasandi tegutsemine vägagi jäigalt doktriini. Selle võib igaüks leida ”VF-i maavägede lahingmäärustikust”, kus on väga asjakohaselt reeglid ja juhised ka lahingutegevuseks asustatud punktis. Eraldi on muidugi olemas ka ”Lahingutegevus regionaalsetes relvakonfliktides” või riikliku tasandi doktriini dokumendid.

Läänes eksisteerib teatud põlastav suhtumine vene koolkonda, kus nõutakse jäigalt määrustikukohast käsutäitmist vastavalt komandöri otsusele, samal ajal kui läänes on jäetud alluvatele suurem otsustusvabadus. Igal juhul on viimase 20 aasta Vene sõjategevus suures pildis alati järginud seda määrustikku ja tulemused ei ole olnud üheselt halvad.

Edasi läheb aga asi keerulisemaks, sest seesama lahingmäärustik paneb palju rõhku petteoperatsioonidele. See on kuulus vene ”maskirovka”, mille olemasolu tundub väga vajalik, sest muidu oleks määrustiku järgi käituva Vene armee tegevus liiga lihtsasti ennustatav. Näiteks 2014. aasta Krimmi operatsiooni puhul räägiti kõikjal lääne militaarakadeemiates venelaste paindlikkusest ja innovatsioonist. Kummatigi toimis petmine eriti hästi ”kuuma sõja” ettevalmistavas ehk nn hübriidfaasis. Nii nägime ka seekord, kus veel nädal enne lahingutegevuse algust lubati lääne liidritele, et Vene väed viiakse tagasi kasarmutesse, ja tehti sel puhul isegi mõned demonstratiivsed masinate liigutamised, mida filmiti ja näidati avalikkusele.

Kuid kui sõda jõudis lahingutegevuse faasi, vähenes pette osakaal. 2014. aasta suvel oli pette peamine jõupingutus strateegilisel tasandil, kus üritati maailma üldsust veenda, et VF ei osale lahingutegevuses Donetski ja Luganski ümbruses. VF-i regulaarüksused, mis sisenesid Ukraina territooriumile Ilovaiski operatsiooni ajaks 20. augustil 2014, olid samuti oma eraldusmärgid maha võtnud. Samas lahingutegevus ise vastas määrustikus ette antud reeglitele suurel määral. See tähendab, et ka praegu on lahingutegevuse loogika alused suuresti kirjas doktriinidokumentides.

Lõpuks aga siseneb siia mängu käegalöömine, korruptsioon ja kesine haldussuutlikkus, mis toob kaasa enesepettuse nii Vene juhtkonna kui ka lääne analüütikute jaoks. Mitmeid reegleid lihtsalt ei järgita mugavusest või rumalusest. Kui Tšetšeenia sõdade ajal vene sõjaväelased müüsid relvi ja laskemoona isikliku raha teenimiseks tšetšeenidele, siis seda ei näinud ette ei lahingmäärustik ega ka petteoperatsioonide loogika.

• Sõja algus

Esimene fakt, mis paljusid analüütikuid ajas segadusse, oli Vene üldise strateegia valik. Üldine rusikareegel ütleb, et võrdsete vastaste puhul peab ründajal olema vähemalt kolmekordne ülekaal, et tal tekiks tõenäoline eduvõimalus. Antud juhul räägiti VF-i vägede puhul 150–200 000 mehest Ukraina piiride ümber, mis tegi neist Ukrainaga enam-vähem võrdse vastase inimjõu mõttes antud operatsiooni raames. Klassikalise militaarmatemaatika kohaselt ei olnud neil eduvõimalused seega garanteeritud. Võrdluseks tuletame meelde, et viimase Tšetšeenia sõja ajal varuti Groznõi ümber 5–6-kordne ülekaal.

See tähendas automaatselt, et doktriini kohaselt peaksid nad sihtima teatud piiratud eemärke, mille ümber saavutatakse ajas ja ruumis vajalik tulejõu ülekaal. Teiste sõnadega ei ole kogu Ukraina okupeerimine VF-i doktriini järgi võimalik antud väehulgaga, kuid piisab, kui vähemalt pealöögi suunal saavutatakse vajalik ülekaal ja seejärel surutakse Ukrainale peale VF-i poliitiline tahe. Teoorias oli veel võimalik, et VF käsitleb Ukrainat konventsionaalse, kuid tehnilises mõttes mahajäänud vastasena. NATO riikides näiteks on olemas vastav kontseptsioon, mida mängitakse ka õppustel läbi. Päriseluliseks mudeliks oli sõda Iraagi vastu, millel olid küll lennukid ja tankid, aga need kõik olid 2 põlvkonna jagu tehniliselt vanemad kui lääne analoogid. Sellisel juhul on võimalik loobuda ka 3-kordse ülekaalu nõudest.

See, milline strateegia valitakse, on suuresti luure teha, sest tema peab maalima Kindralstaabile pildi võimalustest ja vastase võimekustest. Praeguseks võib öelda, Vene luure eksis, sest esimese kolme päeva tulemusena ei ole VF kusagil rakendanud olulist vägede kontsentratsiooni.

• Rünnaku ettevalmistamine

Vene doktriini eripäraks on alates II maailmasõjast olnud massiivne rünnakut ettevalmistav kaudtuli. 24. veebruaril algas kõik doktriini kohaselt, sest raketi- ja õhurünnakud sihtisid Ukraina juhtimis- ja õhutõrjetaristut. Samal ajal käivitusid aktiivsemalt ka juba Ukrainasse infiltreerunud eriüksused. Omamoodi üllatuslikult jäid aga kaudtule löögid arvatust lühemaks. Võrdluseks jällegi 2001. aastal Grožnõi pidi taluma 2 nädalat lauspommitamist, enne kui rünnak ette võeti. Isegi 2015. aasta jaanuaris eelnes Rakvere-suuruse Debaltsevo ründamisele 3 päeva suurtükituld.

Antud juhul oli selgelt aru saada venelaste soov saavutada võit valgete kinnastega tsiviliseeritult, nii et esialgu tõesti sihiti vaid sõjalisi objekte ja üritati vältida linnu koos tsiviilohvritega. Siin võime selgelt näha, et Vene esialgne kava erines oluliselt nende tavalisest konventsionaalsest sõjalisest doktriinist. Samas üritati kaudtule puudujääke kompenseerida manöövri kiirusega.

1. Kiirus kui üks lahingu funktsioonidest ja venelaste põhimõtetest

Klassikaline lahinguteooria seob erinevaid funktsioone ja põhimõtteid, mis on üksteisega põhjuslikus seoses. Nii iseloomustab vene koolkonda rõhuasetus rünnaku kiirusele ja mobiilsusele suuremate riskide võtmise hinnaga. Selle näiteks sobib suurepäraselt suhtumine Ukraina küladesse või kindlustatud punktidesse. Kui VF-i pataljoni taktikalise grupi esimesed soomukid peavad vallutama mingi objekti, aga poolel teel kohtuvad Ukraina üksusega, siis ei pruugi nad jääda sellega kõik koos sõdima, vaid esimesed üksused ”seovad” vastase enda külge lahinguga, samal ajal kui teised üksused võivad ka kõrvalt mööda sõita, et üldist pealetungi tempot mitte alla lasta. Päris kindlasti ei soovita seepärast iga väikest linna vallutada, sest see võtaks tarbetult aega.

Nüüd aga näitab Ukraina kogemus, et VF-i pataljoni taktikalised grupid osutusid kokkuvõttes liiga väikesteks, sest rünnaku kiiruse säilitamiseks ja paralleelsetel teedel liikudes killustati oma üksusi sel määral, et Ukraina üksustega kohtudes ei olnud jälle võimalik saavutada vajalikku ülekaalu tulejõus, kuna allesjäänud üksused olid liiga väikesed. See tähendab, et mobiilsuse nimel ohverdati julgeolek, mis maksis ka kätte. Niisamuti ilmnes, et pataljoni taktikalised grupid ei olnud struktuurselt valmis jooksvalt varustama pidevat rünnakut. Seepärast on mitmelt poolt tulnud uudised VF-i sõidukitest, mis on seisma jäänud kütuse lõppemise tõttu. Samasse ritta mahuvad ka mõned õhudessandid Kiievi alal, kus dessant visati alla väga nõrga julgestuse ja eelluurega, mistõttu dessandid suuresti ebaõnnestusid. Ka dessandi puhul tuleb arvestada, et kui mehed on alla visatud, siis peab neid hiljemalt kahe päeva pärast hakkama varustama, sest laskemoon ja toit saavad vahepeal otsa. Kui rinne piisavalt kiiresti järele ei tule, siis dessant hävib.

Kõik need detailid räägivad peamiselt VF-i planeerimis- ja juhtimisvigadest. ”Bardak.”

2. Linnade vallutamine

Vene doktriin hoiatab, et linnade vallutamine on väga kulukas ja palju aega nõudev tegevus. Võimalusel seda välditakse ja linnadest minnakse lihtsalt mööda. Kui aga linna vallutamine on siiski oluline, siis toimub see järgnevate etappide kaupa.

1. Kõigepealt püütakse linna vallutada käigult. Esimesed üksused sõidavad hooga linna sisse ja kui seal vastupanu ei ole, siis ongi linn vallutatud. Nii juhtus Tallinnaga 22. septembril 1944.
2. Kui siiski ilmneb, et linnas on vastupanu, siis doktriini kohaselt tuleb linn sisse piirata ning isoleerida abist.
3. Seejärel tuleb linna nii kaua kaudtulega pommitada kui vaja, et siis kvartal kvartali haaval edasi liikuda. Täpselt nii toimus see Grožnõis ja Aleppos.

Kiievi ja Harkivi puhul oleme nüüd näinud doktriinikohast katset käigu pealt linna vallutada. See ei ole õnnestunud. Seejärel oleme just praegu nägemas ka järgmist käiku doktriini järgi, milleks on linnade sissepiiramine. Seejärel aga saabub otsustuskoht… Kui VF soovib doktriini kohaselt jätkata, siis peab ta nüüd õige pea hakkama Kiievit purustama nii, nagu ta seda seni veel teinud ei ole. See tähendaks selgelt senise sõjakäigu raamistamisest loobumist.

Kui me küsime, kas olukord saab hullemaks minna, siis saab küll. Senine VF-i strateegia ei ole neile toonud loodetud edu ja tsiviliseeritud sõjapidamise nimel tehtud mugandused doktriini taktika osasse on olnud pigem hukatuslikud venelastele.

Doktriin annab meile veel ühe vihje. Vene rünnak toimub ešelonide ehk lainete kaupa. Seni oleme näinud mitte kõige parema relvastusega esimese ešeloni tegevust, aga mitmed VF-i eliitüksused ei ole veel sõtta astunud. Teoorias võivad need reservis oodata ka lääne sekkumist. Igal juhul on VF-il ka tavalise sõjateooria mõistes veel mitu kaarti varrukas.

3. Sõja lõpu stsenaariumid Vene vaatenurgast

Kuna praeguseks on selgunud, et VF-i pealöögisuund on Kiiev, siis on kõige tõenäolisem venelaste soovitud tegevuskäik umbes järgmine. Üheaegselt massiivsema kaudtulega jõutakse umbes nädala jooksul Kiievi kesklinna ja seejärel kuulutatakse linn vallutatuks, mille järel koheselt pannaks pukki uus administratsioon, kellega oleks võimalik astuda läbirääkimistesse. See on kirjas VF-i rahvuslikus julgeoleku doktriinis. Reaalsuses vastupanu Kiievis jätkub veel 5–6 nädalat, mille järel ümberpiiratud vastupanuvõitlejatel saab laskemoon otsa. Ülejäänud Ukraina ”stabiliseerimine” võtab aega paar aastat. Uue valitsusega sõlmitakse kõik vajalikud lepingud ja Ukraina demilitariseeritakse.

Tänaseks arenevad sündmused võivad aga mängu tuua veel ühe käigu, mis on VF-i õppustel läbi harjutatud ja mis annaks tunnistust meeleheitest. Vist 2009. aasta Zapadil mängiti läbi varjant, kus lääne rünnaku peatamiseks tehti taktikaline tuumalöök Varssavi lähistele. Seejärel meenutagem, et nii Georgia 2008. kui ka Ukraina 2014. aasta sündmuste puhul on Putin hoiatanud, et võib kasutada tuumarelva. Mõlemal juhul on ka näitlikult tuumajõudude valmisolekut tõstetud. Isegi kui see on bluff, on VF arvestanud võimalusega, et enne üldise tuumasõja algust on võimalik veel maha mängida piiratud taktikaline tuumasõda, mis lõpetab oma kohutavuses igasuguse vastase vastupanu.

Kokkuvõte

Täna, kolmanda päeva lõpul tundub uskumatu, et Putin peab seniste valearvestuste ja ebaõnnestumiste survele vastu. See koloss peab kokku kukkuma, sest ajaloos on seda ennegi nähtud. Seetõttu on alanud võidujooks, kus ühelt poolt on tõenäoline, et VF jätkab üha rangemalt pöördumist doktriinides kirjeldatud eduvalemite poole, ja teiselt poolt laguneb VF-i sõjamasin motivatsioonipuuduse, rahvusvahelise surve ning ukrainlaste visa vastupanu abil. Teiste sõnadega on meil lootust, sest VF-i armee ei ole osutunud nii tugevaks kui paljud uskusid, aga olukord võib veel enne lõppu minna ka oluliselt halvemaks.

Peamine on mitte väsida. Kui kuu aja pärast muutuvad rindeteated rutiinseks, nii nagu see on juhtunud iga sõjaga, siis… tuleb elada võiduni!

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (57)