Vene politoloog Ekaterina Schulmann: Venemaa on liiga suur riik, et seda juhtida ühest kohast

Ekaterina Schulmann.| Foto: Annika Haas

Politoloog Ekaterina Schulmann on Vene sisepoliitikat analüüsiv spetsialist kümnete tuhandete jälgijatega sotsiaalmeedias ja YouTube’is, viljakas autor ja sage külaline nii Vene kui rahvusvahelistes juhtivates meediakanalites. Ta on Venemaa Föderatsiooni Presidendi juures asuva Venemaa Rahvamajanduse ja Riigiteenistuse Akadeemia Ühiskondlike teaduste instituudi dotsent ning ühtlasi VF presidendi juures asuva kodanikuühiskonna arengu ja inimõiguste nõukogu liige. Maikuus toimunud Lennart Meri konverentsil osalenud Schulmann vestes Edasi.org venekeelse portaali peatoimetaja Ivan Lavrentjeviga Venemaa olevikust ja tulevikust, Vladimir Putini režiimi ülesehitusest ning võimalikest tulevikuarengutest.

Kui lugeda ajakirjandust Eestis, USA-s ja paljudes teistes lääneriikides, siis seal on tihti kaks pilti Venemaast. Ühe järgi Venemaa on majandusliku kokkuvarisemise ja igasuguste probleemide äärel, kuid miskipärast ikka ära ei lagune. Ja teine on niivõrd võimas Venemaa, et see pidevalt annekteerib, mida tahab, sekkub, valib ja määrab presidendid. Kumb neist on tõele lähemal?

Nagu te õigesti ütlesite, see küsimus tekib meedia lugemisel. See tähendab, et me ei räägi reaalsusest, vaid teatud representeerimisest meedias, loodavast kujutusest. Sisu tootjad loovad kujutusi sisutarbijate tähelepanu äratamiseks. Seetõttu peab kujutus olema lühike, meeldejääv, väljendusrikas ja sellest tulenevalt ei saa see enam peegeldada keerulist, mitmetahulist, sisemiselt vastuolulist reaalsust ega seda saa seletada paari lihtsa fraasiga. Üleüldse, kui te soovite häirida spetsialisti mis tahes valdkonnas, öelge talle sõna “lihtne”. See on kõikidele kohutavalt tüütu ja see on ka politoloogide jaoks tüütu. Miski pole lihtne. Kui me räägime Venemaast, siis oleme juba üldistamas sedavõrd kõrgelt, et peaaegu mitte midagi pole näha. See on nagu õhku tõusnud lennukist alla vahtimine: põhimõtteliselt on silme ees hämarad pilved. Kui sa pole ikka päris kõrgel, saab eristada maju, jõgesid ja maanteid. Aga  suurel kõrgusel on juba selline pudru ja kapsad ning üldiselt see ongi kõik.

Mis puudutab kõikvõimsa sekkumist: jah, mäletan seda perioodi, eriti 2016. aastal, kui kõik kandidaadid või erakonnad, kes võitsid valimisi Euroopas või Ameerikas, kutsuti „venemeelseks”. Siis, kui need inimesed oma ametikohti täitsid ja alustasid oma tegevust, jäi täiesti arusaamatuks, milles väljendub nende venemeelsus. Kuid selliseid jutte oli väga palju. Ühest küljest võime öelda, et väikeste vahenditega avaldatakse muljet ja seetõttu on see tulus taktika. Teisest küljest võib öelda, et tegemist oli teatud liiki lõksuga, kuhu Venemaa mingil määral ennast juhtis, kujutades ennast võimsa manipulaatorina, mis seisab mistahes ülemaailmse poliitilise protsessi kulisside taga. Esiteks, pärast seda ei ole väga selge, millist kasu saab Venemaa nendest silmapaistvatest manipulatsioonidest. Teisest küljest algas suur protsess, et uurida Venemaa (arvatavat) sekkumist (USA presidendi) valimistesse 2016. aastal, mida ma tegelikult väga ei mõista, sest see ei ole minu pädevusvaldkond.

Aga mida võib öelda kindlalt: Venemaa sellest kasu ei saa. Võib rääkida kahjust, mida sai Ameerika president, millised pooled võitsid või kaotasid, kuid asjaolu, et Venemaa sellest kasu ei saanud, on täiesti mõistetav. Nn rahvusvaheline poliitika on üldiselt suurte üldistuste valdkond. Selles erinevad kujutused tõesti konkureerivad omavahel. See on väga suur tingimuslikkus (võib-olla seepärast üritan ma sellega mitte tegeleda). Sest sisepoliitikas oled maa peal, tegeled käegakatsutavate nähtustega, vaadeldavate protsessidega – oled reaalsusega seotud. Ja mida kõrgemale ronida, seda rohkem on kõik pudru ja kapsad.

Ja teine ​​müüt “kokkuvarisemise” kohta? 

Siinkohal ütlen järgmist: ennustused millegi lõplikkuse kohta on alati olnud populaarsed. See on prohvetlik žanr, mis on iidne ja lugupeetud ning ei igane kunagi. Üldiselt, kui ennustame (mis tahes valdkonnas), siis peab olema väga ettevaatlik selle suhtes, et meie mõtlemine järgib seadusi draama ja kirjanduse vallast. See tähendab, et me kujutame ette sotsiaalpoliitilist protsessi kui kunstiteose süžeed, kus on sõlmitus, kulminatsioon ja konklusioon. Tegelikud sotsiaal-poliitilised protsessid toimuvad teistmoodi. Neil pole algust ega lõppu. Nagu (prantsuse kirjanik Honoré de) Balzac kirjutas, rahvad ei sure – nad on kas orjastatud või vabad, see ongi kõik.

Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka Edasi püsitellijaks 5€/kuus.

Tasulise sisu lugemiseks tee püsimakse pangas.
Teine võimalus on allolev mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on rus.Edasi.org peatoimetaja. Ta teeb Edasi eesti- ja venekeelsetele versioonidele ülevaadet Venemaa meediast. Tal on kõrgharidus ajaloo erialal ning 8-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (25)