Möödunud aasta lahkus jätkuva COVID-viiruse pandeemia saatel. Seekord aasta lõpul kiirelt levima hakanud uue omikron-tüve ning turule jõudvate üha uute vaktsiinide ja nüüd juba ka ravimite puhul loodetakse, et seis on paljulubav selles mõttes, et pandeemia siiski hakkab kokku tõmbuma. Selle asemel valdab maailma meeli hoopis Venemaa ähvardatud mastaapse pärissõja oht Euroopas ja selle taustal Venemaa räige ähvardustega pressing lääne suunas, tagamaks endale eksklusiivseid õigusi Euroopa julgeolekuarhitektuuri paikapanekul USA väljatõrjumise ning NATO lagundamise kaudu. Ka Hiina on tõusnud üha võimsamalt mitte ainult globaalmajanduse, vaid ka rahvusvahelise poliitika areenil.
Kõiki üllatas lõppenud aasta keskel USA oma ühepoolse Afganistanist väljatõmbumisega ja sellele järgnenud kiire senise riikluse kokkukukkumine ning Talibani võimuhaaramine. Aga Afganistani katastroofi järelmeid me alles hakkame tunnetama ja edaspidi kirjeldama. Ning, muidugi, üllatas maailma ja eriti Euroopat lahvatanud energiakriis. Lisaks olime tunnistajateks uutele hübriidsõjalistele rünnakutele EL-i idapiiril, kannatame ikka veel globaalsete tarneahelate tõrkumise all, püüame sotti saada rohepöörde tegelikust mõjust ja võimalustest ning näeme demokraatia ja autokraatia vastasseisu jätkuvat teravnemist. Viimase kõige ootamatumaks manifestatsiooniks oli 6. jaanuaril 2021. aastal toimunud ülesköetud rahvamassi füüsiline rünnak Kapitooliumil USA presidendivalimiste tulemuste kinnitamise vastu Kongressi poolt.