Tõnis Saarts: haritlasdemokraatia. Tänan, ei.

Mis saaks olla paremat, kui et riiki juhivad haritud inimesed, kes langetavad tarku ja põhjendatud otsuseid? Usun, et enamik lugejatest kirjutaks sellele seisukohale alla ning rohkem sellele teemale ei mõtleks. Demokraatia puhul pole aga asi sugugi nii ühene.

Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Sirp.

Kui taaselustada Platoni meritokraatlik idee, et valitsema peaksid filosoofid ning riik on nagu laev tormisel merel, mille juhtimise saame usaldada vaid asjatundlikule kaptenile ja meeskonnale, siis tekib demokraatliku süsteemi puhul pinge, sest kõigil reisijatel (olenemata nende kvalifikatsioonist) peaks olema justkui õigus kaasa rääkida, kuhu laev sõidab, ja selle tüürimises osaleda.

Kuna aga tänapäeval on saavutuslikkuse aluseks hea haridus, mistõttu elamegi haritlasdemokraatia (diploma democracy) tingimustes, siis leiame ennast laevast, kus kõrgharidusega inimestel on ülemisel tekil paremad kajutid, sõbralikum läbisaamine laeva kapteni ja tüürimehega ning nende hääl kostab alati selgemini ja kõvemini, kui arutatakse laeva kursi üle. Ülejäänud ühiskond (see tähendab madalama haridustasemega kodanikud) on aga kupatatud alumistele tekkidele. Nende olemasoluga väga ei arvestata ja leitakse, et neid ei saa laevajuhtimise ligi lasta.

Tulemuseks pole mitte demokraatia kvaliteedi parenemine, vaid populismi tõus, usalduskriis, võõrandumine ja polariseerumine – teisisõnu, ohtlikult kreeni vajuda ähvardav riigilaev. Brexit, Donald Trump ja EKRE Eestis pole midagi muud kui alumiste tekkide mässu väljendus. Kui mõnede äratuskell pole veel helisenud, siis mida veel on vaja?

Haritlasdemokraatia loob uusaristokraatia

Kuigi hariduse ja poliitilise osaluse seoseid on palju uuritud, siis seda, kuidas mõjutab hariduse ekspansioon kogu demokraatlikku süsteemi, põhjalikumalt vaagitud pole. Siinkohal olen suuresti aluseks võtnud hollandi poliitikateadlaste Mark Bovensi ja Anchrit Wille tähelepanuväärse raamatu „Haritlasdemokraatia. Meritokraatia sünd“(„Diploma democracy. The rise of political meritocracy“) Bovens ja Wille räägivad oma teoses haritlasdemokraatiast, defineerides haritlase kui kõrgharidusega inimese, kuid jättes kõrvale selle määratluse muu tähendusvälja (haritlane kui laia haardega intellektuaal jms).

Bovensi ja Wille osutavad, et 1960. aastatel alanud ja kolmel viimasel kümnendil intensiivistunud kõrghariduse andmise tõttu on kõrgharidusega inimeste osakaal ühiskonnas märgatavalt tõusnud: OECD riikides Euroopas oli 1992. aastal kõrgharidusega 11% elanikkonnast, praegu juba umbes 28%. Seeläbi on haridusest saanud eduka karjääri eeldus ja seda eriti poliitikas. Euroopa parlamentide rahvasaadikutest on 80–90% kõrgharidusega (Eesti riigikogus 88%1) ja valitsustes on kõrgkoolidiplomita ministrid juba haruldus. Valijaskonnas moodustavad aga kõrgharidusega kodanikud napilt kolmandiku, mis loob olukorra, kus suhteliselt väike vähemus trügib ühiskonna enamuse eestkõnelejaks.

Iseenesest poleks sellest midagi, kui inimeste haridustasemest tänapäeva ühiskonnas kuigi palju ei sõltuks ning see ei tekitaks kodanike vahel olulisi erisusi. Me teame, et nii see pole: kõrgharidusega ja vähem haritute sotsiaalne seisund, karjäärivõimalused, sisse­tulekud, tervisenäitajad, aga ennekõike just väärtus­maailm erinevad vägagi. Kui ühiskonna kahe kolmandiku hääl, väärtused ja huvid jäävad debatis pidevalt alaesindatuks, on see demokraatia seisu­kohalt probleem ja tõsine probleem.

Kokkuvõtlikult nendivad Bovens ja Wille, et meritokraatia (pingutus + IQ) ja demokraatia on omavahel olemuslikus konfliktis: demokraatia eesmärk on võrdsus ja osaluskanalite laiendamine, meritokraatia loob aga uut saavutus­põhist aristokraatiat ja üritab osalus­kanaleid avada ainult neile, kes seda väärivad. Väärivad muidugi ennekõike need, kellel on kõrgharidus ja kraad – nemad haritlasdemokraatia tingimustes valitsevadki. Kui XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitilisele karjäärile ja kodanikuosalusele järjest vähenema, siis XXI sajandi haritlas­demokraatia ahendab taas demokraatlikke osalus­kanaleid ja tekitab uue ja võrdlemisi suletud elitaarse klassi, kelle põhitunnuseks on kõrgkoolidiplom taskus.

Foto: Shutterstock.com

Haritlasdemokraatia kui populismi pesavooderdaja

Eespool juba mainisin, et haridus on tänapäeval põhjustanud ühiskonnas lõhe, mõjutades nii inimeste eluvõimalusi kui ka väärtusorientatsiooni.

Lõhe haritute ja vähem haritute vahel ei jookse aga mitte niivõrd sotsiaalmajandusliku vasak- ja parempoolsuse rajajoonel, vaid avaldub väärtuslõhes üleilmastumise võitjate ja kaotajate vahel. Tänapäeva erakonnapoliitikas mängib just see järjest enam rolli.2 Sellised teemad nagu ränne, multikultuurilisus, vähemuste sallimine, Euroopa integratsioon ja rahvuslus on need, mille üle demokraatlikes riikides praegu lahinguid lüüakse. Just siin eristuvadki kõrgharidusega ja vähema haridusega inimeste vaated eriti kontrastselt: ühel poolel on kosmopoliitilise, seksuaalvähemusi salliva ja Euroopa-meelse orientatsiooniga valdavalt kõrgharidusega valijaskond ja teisel poolel on rahvuslikult, konservatiivselt ja pigem euroskeptiliselt meelestatud vähem haritud ühiskonnagrupid.

Viimased pole rahvus­vahelise avatuse ja ühiskonna kasvava kirjususe vastu mitte niivõrd omaenda rumalusest ja kitsarinnalisusest, vaid nende puhul ongi üle­ilmastumise ja euroopastumise hind liiga kõrge.

Parema kvalifikatsiooniga inimesed on uues avatud piiridega maailmas võitjate poolel, sest nende ning nende laste töö- ja õppimisvõimalused järjest laienevad, nende ülikoolipingis omandatud mitmekesised oskused ja teadmised on tööturul järjest enam hinnas ning paremini tasustatud, nad elavad viisakates piirkondades koos teiste oma­suguste keskklassi inimestega jne. Vähem haritud näevad aga rohkem üleilmastumise ja kasvava ühiskonna kirjususe varjupoolt: sisserändajad ähvardavad neilt võtta töö, palk ei tõuse, töökohad liiguvad Aasiasse, elurajoone, kus on järjest enam võõrast kultuurist inimesi ja tihti­lugu kasvab ka kuritegevus jne. Need inimesed pole võitjate poolel, mistõttu ongi täiesti ebamõistlik eeldada, et nad toetavad tegevusplaani, mis murendab tasapisi nende harjumuspärast elukorraldust, kultuurimiljööd ja turvavõrku.

Kuna haritlasdemokraatia korral domineerivad nii poliitikas kui ka meediapildis pigem liberaalsed ja kosmopoliitilised väärtused, siis jääb kaalukas osa ühiskonnast oma vaadetega esindamata. See esindamatus süveneb veelgi, sest poliitiliste konfliktide põhitelg on nihkumas klassipoliitikalt (põhitegija on vähem haritud töölisklass) järjest enam väärtuste maailma. Bovensi ja Wille viidatud mitmed empiirilised uuringud illustreerivad seda tendentsi väga selgelt: just väärtushoiakute ja identiteedipoliitika osas on veelahe haritud rahvaesindajate ja nende vähem haritud valijate vahel eriti suureks kärisenud ja suureneb veelgi.

Seega pole ka midagi imestada, kui paljud vähem haritud kodanikud pööravad põhivoolu erakondadele selja ning hakkavad otsima alternatiivseid poliitilisi jõude, kes kõnelevad nendega samas keelas ja kuulavad vähemalt nende mured ära.

Hollandi politoloog Bram Spruyt3 ja tema kolleegid on uurinud, miks toetavad valijad ikkagi populistlikke erakondi ja leidnud, et selle taga pole ei rumalus, võõravaenulikkus ega rassism, vaid ennekõike jõuetus – tunne, et sinu mured ei lähe poliitikutele korda ning sa ei saa midagi muuta ja mõjutada.

Need inimesed ei taha aga tunda end igavesti kõrvaletõrjututena, kaotajatena, eilse päeva esindajatena, kelle sotsiaalmajanduslikud väljavaated järjest ahenevad, kusjuures väärtuspilti, millele nad toetuvad, avalikes aruteludes järjest enam marginaliseeritakse. Nad hakkavad vastu!

Peaaegu kõik politoloogilised analüüsid näitavad tugevat seost haridustaseme ja parempopulistlike jõudude toetamise vahel: just vähem haritud töölis­klass on leidnud oma uue kodu seda tüüpi parteide rüpes.4 Niisiis, parempopulismi tõusu, Trumpi, Brexitit jms tuleb paljuski vaadata reaktsioonina meritokraatlikule haritlasdemokraatiale. Ühismeedia võimaldab populistlike sõnumitega jõududel mööda hiilida pigem liberaalse ning kosmopoliitilise kallakuga peavoolumeediast ning luua oma alternatiivse meediaruumi ja avalikkuse. Kas saab neile seda ette heita, et nad seda võimalust usinalt kasutavad?

Bovens ja Wille kutsuvad üles nägema ka populismi positiivset poolt: see sunnib haritud ja elitaarseid poliitikuid lõpuks tähelepanu pöörama vähem haritud valijatele ja nende vajadustele. See paneb ausalt arutlema migratsiooni, ELi ja üleilmastumise varjukülgede üle – protsesside üle, kus kõik pole tingimata võitjate poolel, nagu haritud eliidile seni näis. Kas demokraatia kvaliteet ei peaks hoopis parenema, kui seni kõrvale jäetud leiavad oma erakonnad, oma hääle ja saavad tagasi oma kodanikuväärikuse?

Millise aktsendiga laulab taevakoor osalusdemokraatia taevas?

Loomulikult võib küsida, miks peavad vähema haridusega kodanikud oma jõudu tingimata valimiskastide juures demonstreerima, eelistades polariseerivaid erakondi ja kutsudes esile protsesse, mille tagajärgi nad ei hooma (nt Brexit). Tänapäeva demokraatia pakub teisigi osaluskanaleid, kus oma hääl kuuldavale tuua. 1970. aastatest on demokraatlikes lääneriikides toimunud ju nn osalusdemokraatia revolutsioon: jõuliselt on areenile tulnud uued sotsiaalsed liikumised (nt rohelised ja feministid), kodanikuühenduste ja eestkosteorganisatsioonide kaasamisest poliitikakujundusse on saanud uus norm, järjest enam on kasutusel arutleva demokraatia formaate (nt vestlusringid, arutelupäevad, kaasav eelarve) jne.

Näiliselt on need uued osaluskanalid avatud kõigile ühiskonnagruppidele, kuid ainult näiliselt. Tegelikult on seejuures silmas peetud just professionaalsete kõrgharidusega aktivistide vajadusi, oskusi ja tööstiili. Need inimesed teavad, kuidas poliitika toimib, kuidas saavutada resonantsi meedias ja kuidas kulisside taga lobi teha. Nad istuvad laua taga poliitikutega, kes on õppinud samades ülikoolides ja jagavad laias laastus nende väärtuspilti.

Viimastel kümnenditel oleme olnud tunnistajaks ka sellele, et poliitika­kujunduses mängivad järjest enam rolli kõikvõimalikud institutsioonid (nt keskpangad ja kohtud), eksperdid ning tippametnikud (eriti Euroopa struktuurides). Haritud eliidi esindajad teevad meie igapäevaelu oluliselt mõjutavaid strateegilisi otsuseid, kuigi neid pole keegi isegi ametisse valinud.

Töölisliikumise, ametiühingute ja usuorganisatsioonide mõjukuse järk-järgulise vähenemisega on vähema haridusega inimesed kaotanud oma peamised ja just neile sobivad osalus- ja mõjutuskanalid. Nii ongi ülikooliharidusega kodanikuaktivistid, eksperdid ja ametnikud hõivanud peaaegu kõik vähegi efektiivsed osaluskanalid, jättes vähem haritutele sisuliselt ainukese osaluskanalina hääletuskasti, ühis- ja alternatiivmeedia.

Ameerika sotsioloog Elmer Schatt­schneider5 küsis 1960. aastatel: „Millise aktsendiga laulab taevakoor pluralismi taevas?“ Vastus oli: „Tugeva kõrgkihi aktsendiga“. Praegu võiks sama küsimuse esitada osalusdemokraatia taeva kohta ja vastus kõlaks: „ülikooliharidusega keskklassi aktsendiga“. Tehakse küll nägu, et osalusdemokraatia on kõigile, kuid tegelikult on võimekad ja mõjukad seetõttu veelgi võimsamad ning ülejäänutele jäänud veelgi tühjemad pihud.

Võitja võtab kõik“ tüüpi demokraatiamudel ei ole jätkusuutlik

Eelneva valguses pole ka imestada, et vähem haritud inimesed kaotavad usu demokraatlikesse institutsioonidesse, kuna tunnevad, et viimased ei aja nende asja ega esinda enam nende väärtuspilti. Pikapeale leitakse, et kogu liberaaldemokraatlik süsteem on mäda. See annab suurepärase võimaluse jõududele, kes hea meelega lammutaksidki selle süsteemi aluse ehk võimude lahususe, õigusriikluse ja kodanike võrdse kohtlemise printsiibid.

Haritud kodanikud, seevastu, on aga institutsioonide ja demokraatia toimimisega rahul, sest neid võetakse kuulda, nende väärtused domineerivad, neil on poliitika mõjutamiseks palju osalus­kanaleid ja võimalusi.

Seos demokraatlike institutsioonide usaldamise ja haridustaseme vahel on poliitikateadlastele ammu teada, kuid seni on arvatud, et see on pigem tingitud vähema haridusega inimeste puudulikust teadlikkusest ja vähesest võimekusest poliitikat mõista. Bovens ja Wille on lisanud teise olulise tahu:

asi on ikkagi ennekõik tundes, et ollakse täisväärtuslik kodanik, kelle sisend poliitikasse on oodatud ja sellega ka arvestatakse.

Bovens ja Wille kummutavad eksperi­mentaalsetele uuringutelele6 toetudes eksiarvamuse, et valijad eelistavad juba iseenesest kõrgharidusega kandiaate ja arvavad, et töölisklassi esindajad on rahvaesindajatena ebakompetentsed. Probleem pole nõudluses, vaid pakkumises, väidavad nad. Teisisõnu, erakonnasisesed karjäärimudelid lihtsalt ei lase vähem haritutel esile tõusta. Bovens ja Wille väidavad ka uuringutele toetudes, et kõrgharidusega poliitikute tulemuslikkus ja töö kvaliteet pole sugugi parem kui nende vähem haritud kolleegidel: nad ei ole produktiivsemad seaduste väljatöötamisel ega ka vähem korruptiivsed7.

Viimased tähelepanekud murendavad usku haritlasdemokraatia positiivsesse mõjusse üsna tublisti. Kui lisame siia juba varem kirjeldatud populismi tõusu, usalduskriisi ning peamiselt vaid ühes helistikus laulva osalusdemokraatia taeva, siis on selge, et midagi tuleb ette võtta. „Võitja võtab kõik“ tüüpi demokraatiamudel ei saa olla jätkusuutlik.

Kas kvoodid või otsedemokraatia?

Bovens ja Wille pakuvad välja terve hulga lahendusi. Näiteks soovitavad nad tõhustada ennekõike kodanikuhariduse andmist koolides, sest just teismeeas kujunevad välja baashoiakud ja teadmised poliitika osas ning poliitilise subjektsuse tunnetus (passiivse või aktiivse kodaniku hoiak). Üldine haridustaseme tõstmine pole aga nende meelest lahendus. See viivat lõppkokkuvõttes veelgi kõrgemate barjääride ja standarditeni, nii et ühel hetkel saab doktorikaardi olemasolust poliitikas karjääri tegemiseks kirjutamata seadus.

Veel soovitavad nad kohustuslikku hääletamist, mis tooks vähema haridusega inimesed valimiskastide juurde. Neil on usku ka kõikvõimalikesse arutleva demokraatia formaatidesse, kus juhuvalimi alusel kokku pandud laiapindsed kodanike kogud arutavad olulisi riigi- ja kohaliku elu küsimusi ja seda vormis, kus vähem haritud on haritutega samavõrra kaasatud (midagi sellesarnast nagu 2013. aastal Eestis toimunud rahvakogu).

Kaaluda võiks ka eraldi kvoote kesk- ja põhiharidusega inimestele, nagu seda on sookvoodid mitmetes Euroopa riikides esinduskogudesse kandideerimisel. Ilmselt on see siiski poolik lahendus, sest selle aluseks on vildakas ja stereotüüpne eeldus, et naised esindavad tingimata naisi ja vähese haridusega inimesed vähe harituid jne.8

Küll aga näitavad erinevad uuringud, et otsedemokraatiat ehk referendumidemokraatiat toetavad laialdaselt just vähem haridust saanud. Ometi hoiatavad Bovens ja Wille, et referendumeid ei tohiks lasta kaaperada demagoogidel ja muidu võimujanustel parteipoliitikutel: kõik rahvalt tulnud ettepanekud võiks kriitilise pilguga eelnevalt läbi kaaluda juhuvalimi alusel kokku pandud kodanike kogu, kus vähem haritud kodanikud on haritutega samavõrra esindatud ja saaksid toetuda eri tahke avavatele eksperdiarvamustele.

Kõik eespool nimetatud reformid peaks käivitama ühes paketis – vaid ühest lahendusest (nt otsedemokraatia või kvoodid) ei piisa. Demokraatia uuendamise vajadus paneks eliidi mõtlema ühiskonnale kui tervikule, teeks praeguse mudeli laiapindsemaks ja kaasavamaks. Äratuskell on juba helisenud – liialt magus sissemagamine võib saada liberaaldemokraatiatele saatuslikuks.

Viited:

  1. Riigikogu. Arvud räägivad
  2. Russell J. Dalton, Political realignment: economics, culture, and electoral change. Oxford University Press. London, New York 2018.
  3. B. Spruyt, G. Keppens, F. Van Droogenbroeck, Who supports populism and what attracts people to it? – Political Research Quarterly 2016, nr 69 (2), lk 335–346.
  4. Vt P. Norris, R. Inglehart, Cultural backlash: The Rise of Authoritarian Populism. Cambridge University Press, New York 2018.
  5. Elmer Eric Schattschneider, The semisovereign people : a realist’s view of democracy in America. Holt, Rinehart and Winston, New York 1960, lk 35.
  6. N. Carnes, N. Lupu, Do voters dislike working-class candidates? Voter biases and the descriptive underrepresentation of the working class. – American Political Science Review 2016, nr 110 (4), lk 832–844.
  7. N. Carnes, N. Lupu, What good is a college degree? Education and leader quality reconsidered. – The Journal of Politics 2016, nr 78 (1), lk 35–49.
  8. Jane Mansbridge, Should blacks represent blacks and women represent women? A contingent “yes”. – The Journal of Politics 1999, nr 61 (3), lk 628–657.
Tõnis Saarts

Tõnis Saarts

Tõnis Saarts on politoloog. Loe artikleid (4)