Raivo Vare: millestki, mida kaasaegses demokraatias poleks osanud oodata. Nepotism

Nepotismi  tagasituleku sallimine on sümptom demokraatia nõrgenemise protsessist. I Foto: Sarah Rogers, The Daily Beast

Maailmapoliitikas oli äärmiselt tegus kuu. Seejuures pole alljärgnev loetelu sugugi ammendav.  Pikemalt tuleb juttu ühest seonduvast nähtusest, mida kaasaegses demokraatias, vähemalt selle läänelikus mõttes, poleks veel mõni aasta tagasi osanud oodata.

Maailmapoliitika

President Trump üritas ülitähtsaid Hiinaga kaubandusläbirääkimisi edasi viia talle omases agressiivses läbirääkimisstiilis uue ultimatiivse tariifitõstmisega Hiina kaupadele seniselt 10 protsendilt 25 protsendini. Põhja-Korea liider kohtus esimest korda Putiniga tagamaks seljatagust ameeriklaste surve vastu. Venezuelas kuumenes vahepeal situatsioon märgatavalt. Arktika Nõukogu käis koos ja lisaks sihtteemale arutati seal kuluaarides suurriikide esindajate otsekohtumistel paljusid maailmapoliitika valupunkte.

USA riigisekretär Mike Pompeo kavatses pärast seda kohtuda lisaks paljude Euroopa riikide juhtidega, kuid selle asemel pööras lennuki ringi ja lendas Euroopa-turnee alguspunkti Berliini asemel itta. Miks, pole kirjutamise hetkel veel selge, kuid Riigidepartemangu esindaja suu läbi seoses edasilükkamatute asjaoludega. Asja teeb pikantseks seejuures asjaolu, et USA on mingitele julgeolekulistele ohtudele vihjates saatnud Pärsia lahte oma lennukikandja ja pommitajate lahingugrupi. Selle foonil on USA poolt Iraani-vastaste sanktsioonide raames senise erandi tühistamine kaheksale riigile, sealhulgas Hiinale ja Indiale, Iraani toodetud nafta ostuks. Samal ajal toimus ka šiiitliku Iraani režiimi ühe alussamba – sõjaväelise Revolutsiooni Valvurite Korpuse – tunnistamine terroriristlikuks organisatsiooniks ning samasuguse sammu astumise kaalumine sunniitliku Lähis-Ida traditsioonilise mõjuvõimsa islamistliku liikumise Moslemi Vennaskond suhtes. Viis aastat avalikkuse ees mitte nähtud ISIS-e kurikuulsa liidri Al-Bagdadi videos ilmumine aga tõotab uusi terrorirünnakuid.

USA järgmised presidendivalimised on hoogu kogumas, ahvatledes hetkel juba 21 kandidaati ennast sellega siduma. Demokraatide poolel küll lisandus endine autoriteetne asepresident Joe Biden, kuid seal on ülerahvastatus juba praegu ilmne ning analüütikute arvates suurendab parteisisene lahkarvamuste hulk ja tase ning üha vasakumale kaldumine vaid Trumpi tagasivalimise võimalusi.

Europarlamendi valimised koguvad samuti tuure. Itaalia asepeaminister ja siseminister Matteo Salvini ajab seks puhuks kokku populistlike parteide Internatsionaali ja viib Itaalia vastu Euroopa Liidu teistsugust poliitikat osalema Hiina Uue siiditee projektis. Euroopa Komisjoni esimehe parteiperesid esindavate kandidaatide sõnavõtud muutuvad üha murettekitavamaks. Brexit jätkab oma segast kulgu ja hiljutistel kohalikel valimistel said mõlemad Briti suurparteid märgatava tagasilöögi. President Macroni katsed ajada kollavestide džinn tagasi pudelisse ei paista päriselt õnnestuvat.

Euroopas jätkab võidumarssi mingi protestivaim. Üldine rahulolematus, süvenev vastandumine, isegi agressiivsus valitseb igal pool. Poliitiline retoorika stiil on läinud oluliselt räigemaks, sealhulgas ka meil siin Eestis.

President Erdogan lasi tühistada Istanbuli linnapea valimistulemused, sest võitjaks osutus mitte tema peaminister, vaid opositsiooni esindaja. Egiptuse president Al-Sisitegi Mubarakki“ lastes pikendada oma volitusi referendumil 2030 aastani.

Nüüd on siis terve plejaad „strongmane“ erinevates olulistes riikides ennast ametisse sättinud pikemaks ajaks. Ja just see viis mõttele kirjutada hoopis sellega seonduvast nähtusest, mida kaasaegses demokraatias, vähemalt selle läänelikus mõttes, poleks veel mõni aasta tagasi osanud oodata.

Strongman’ide ajastu nepotistlik varjukülg kui sümptom

Olen ennegi viidanud ebakindlusest ja segadustest võrsuva strongman’ide perioodi tekkele ja sellega seonduvatele ohtudele rahvusvahelises poliitikas. Subjektiivsuse järsk kasv tähendab lisaks autokraatlike valitsemismeetodite levikule muuhulgas ka ebakindluse ja ennustatamatuse kasvu, emotsionaalsete isiklike suhete ja põhjalikumalt läbikaalumata ad hoc otsuste kergemat teket ning ambitsioonide prevaleerimise tasakaalustatud poliitika üle.

Paraku on üheks sellist tüüpi riigijuhtide tegevuse ja seisundi kaasnevaks nähtuseks lojaalsuse ja usaldusdefitsiidi probleem.

Valitsemispüramiidi tippu jõudnul on üpris üksildane olemine ning varem või hiljem oht kaotada võim puhtalt võimuvõitluse tehniliste seaduspärade põhjustel. Lisaks ei saa otsuste vastuvõtmisel toetuda enam usaldusväärsele ekspertiisile, sest võimupüramiidi alumiste korruste elanikud ei julge oma arvamusega enam lagedale tulla. Ka nende poolt piisava pingutuse esilekutsumine vaid primitiivsete karistuste, karjääriliste või muude, ka materiaalsete hüveliste stiimulitega ei ärata mingit usaldust strongman’is, kes on ju tark inimene ja tunneb reeglina üpris hästi inimloomust. Paraku üksinda valitseda pole võimalik. Erinevate keerulisemate probleemide lahendamisel on vaja nõu ja toetust. Seetõttu varem või hiljem tuleb valitsejal leida eriti usaldusväärsed abilised, kellele esilekerkivate teemade puhul saab toetuda nii nõu kui tegutsemise osas kartmata mingeid vingerpusse.

Kui idamaistes ühiskondades on tavaline, et neid leitakse eelkõige oma perekonna, sugulaste või laiemalt klanni liikmete hulgast ning see pole vastuolus ühiskonnas valitsevate arusaamade ja traditsioonidega, siis lääne demokraatlikus mudelis eeldatakse, et selline lähenemine on juba paarsada aastat vananenud. Kui Euroopas võis veel seda kohata 19.sajandil, Põhja-Ameerikas ka hiljem ja teatud mõttes eripärases ladina-ameerikalikus mudelis isegi veel hiljuti, siiski tundus, et vähemalt tänapäevastes demokraatlikes kantsides seda vast enam ei kohta. Aga võta näpust, just nüüd, koos strongman’ide ajastu tulekuga on ka selle kaasnähtus või isegi nepotism taas esile kerkimas.

Kui ei usu, vaadake mis toimub mitte ainult idamaades, vaid just suurtes riikides teispool ookeani. Aga eks seda olem näha ka siinpool sedasama merd. Alustagem USA-st.

Seal on ennegi presidendid toetunud oma sõpradest või ka hõimlastest usaldusisikutele nii ametlikus positsioonis kui ka ilma selleta. Aga sellist taset, nagu praegu, pole tükk aega nähtud. President Trumpi ajal on erakordse kaalu omandanud tema tütar Ivanka ja tema mees Jared Kushner. Esimest kaalus isa enda tunnistusel isegi Maailmapanga presidendi kohale(?!) ja ta on esindanud riiki sisuliselt tippesindusisiku või erisaadiku rollis mitmetel rahvusvahelistel kohtumistel ja foorumitel. Teine on muutunud tänaseni, kõigile jõupingutustele ja maailma parimate välispoliitiliste ajude osalemisele vaatamata, lahendamatuna püsinud Lähis-Ida umbsõlme lahtiharutamise USA-poolseks koordinaatoriks ja mitte ainult seda. Lisaks on esimene noorpere suutnud märkimisväärselt mõjutada administratsiooni kaadripoliitikat viisil, mis on viinud ametist kõik neid vähegi ohjata või nendega mingis asjas vaielda püüdnud tippametnikud.

Viimati aga on tulnud uudiseid veelgi märkimisväärsemast näitest Lõuna-Ameerikast. Seal on küll klannilikus alati olemas olnud,  näiteks Kirchnerid Argentiinas (Perone ei tasu mainidagi) või Fujimorid Peruus. Aga nüüd väidavad vaatlejad, et sellist taset, nagu näitab üha suuremat tähtsust omandava Brasiilia äsja valitud president populist Jair Bolsonaro ja tema relvahulludest kolm poega Carlos, Flavio ja Eduardo, pole enne nähtud. Vaid mõne kuuga on kaks viimast neist saavutanud seninägematu mõjuvõimu, olles sisuliselt isa esindajateks erinevates situatsioonides ja juba võimelised sihikule võtma ka riigi asepresidendi, kes julges seda olukorda kritiseerida.

Selline asjade korraldus olulistes riikides strongman-tüüpi valitsejatega ja autoriaarsuse kasvuga ning populismiga kaasneva poliitilise retoorika ja praktika karmistumisega tänapäeval on olemuslikult vastuolus esindusdemokraatia põhimõtetega. Kas demokraatia on seepärast ohus?

Kohe mitte, aga ajapikku kasvab oht tagasipöördumatult, sest negatiivsed valitsemise ja ühiskonna kontrollile allutamise praktikad paratamatult võimenduvad, valimisi manipuleeritakse ja oponente surutakse alla, teatud populaarsust aga ostetakse klassikaliste nippidega, eriti aga selle kõige traditsioonilisemaga – müüdiloomega välisest ja sisemisest vaenlasest. Mille tunnistajateks me juba olemegi paljudes kohtades. Nepotismi  tagasituleku sallimine demokraatias on seejuures vaid mõneti paratamatu kaasnähtus või sümptom demokraatia nõrgenemise protsessist.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (39)