Kolm minilugu detsembri kalalkäikudest. Olgu su uues aastas seiklusi ja võta asju ette!

Hooaja avang Peipsil

See toimus sel talvel harjumatult vara, aga kalarohkelt.

On reede, 10. detsembri õhtu ning otsustan järgmisel päeval kalale sõita. Eks tuleb siis varustus üle vaadata, teen kalastuskasti lahti, vaatan mingid kirved, muskad ja sikud on olemas, ma ei viitsi küll midagi läikima lüüa. Meenus, et puuril vaja terad vahetada, ja kärsitusest lasen vana tera ühe kinnituskruvi üle ning kruvi tuleb välja puurida, loomulikult ei leia ma õige paksusega rauapuuri, nii jääbki puuril uutest teradest üks ainult ühe kruviga kinni. Eks kõvasti toruteipi vahele ja loodan parimat. Proovin kodutiigi peal, toimib küll, vast peab vastu.

Laupäeval ärkan oma Valgamaa talus kell 3. Mul on vaja enne kalale sõitmist kitsed lüpsta. Tavaliselt algab talikalastushooaeg jaanuaris, siis on kitsed juba kinni ehk 2 kuud enne poegimist kitsed piima ei anna, aga praegu annavad veel piima ning nii on nendega rohkem tegemist. Saan talituse ja lüpsi tehtud kella 5.45-ks ja hakkan sõitma, õnneks teed on puhtad ning jäävihma ei tunneta. Laupäeviti on hea kalale sõita seepärast, et Vikerraadiost saab kuulat kell 6–7 “Käbi ei kuku” saadet, seekord siis rääkisid piraadiküttide boss Jaanus Rahumägi ja tema tütar, et mis see pereelu ja laste kasvatamine ning kasvamine nende arust on.

Varnjasse jõuan ca kell 8, kohmerdan asjad kelku ning hakkan jääle marssima, üllatusena tuleb vastu suhteliselt palju rüsi, küll madal, aga ikka mitu kilomeetrit. Mingil rüsivahelisel lapil korra ka proovin siku ja kirvega, aga ei midagi. Ühe kohaliku mehega ka räägin, aga ta räägib nii kiiresti vene keelt, et poolest jutust ma aru ei saa, igatahes info on selline, et eile ta väga kaugel ei käinud, aga kala peaks praegu detsembris siin olema. Nii marsin ka mina edasi ning ületan viimase suure, aga ilusa rüsilahmaka, see on umbes 3,5 kilomeetri peal. Marsin siledal jääl mingi 80 meetrit edasi ning siis ma veel ei tea, et kohe puurin oma kolme kruviga puuriga selle päeva viimase augu.

Kala hakkas võtma kohe, kolmest kalast üks läks tagasi, püüdsin kirvega, sikuga ei viitsinud jännata, see jäävihm ja tuul olid siuke ebameeldiv kombo, et tahtsin võimalikult mugavalt istuda ja püüda mitte midagi suurt tehes ja mõeldes, kirvega on püügivahenditest see meeleseisund kõige kergemini saavutatav. Milline õnn on kulgeda omas mullis, kui kala võtab. Puhas teraapia. Kogu selle asja juures on imelik see, et üksi olles ma ei karju rõõmust ega kiirusta, kui ilusa kala kätte saan, tegutsen rahulikult ja mõnusas rütmis, et “mis päev, mis päev see on!”

Vahepeal sõin siis kaasas olnud kitselihast kotlette, keedumuna ja jõin teed. Siis püüdsin edasi ja siis kurat juhtus see, et rakenduse lõks läks kuidagi lahti ja see hea krobeline Vänto Luresi kirves pudenes mu silme ees rakenduse küljest jääle ja libises auku, endise jalkamehena oleks ma pidanud reageerima ja jalaga kirve augu juurest eemale lööma. Reageerimiskiirus oli aga täielik null… Püüdsin siis edasi Aavo mingi päevinäinud kirvega, mille kalastuskastist leidsin, see töötas samamoodi hästi.

Kella ühest oli tüdimus peal, pakkisin asjad kokku ning jalutasin kaldale, teadsin, et sama õhtu pean ka kõik kala ära fileerima, pühapäeval juba uued tööd ja tegemised. Õhtul siis fileerisingi ahvenaid, jõin õlut ja taustaks mängis Eesti Laul ja ühe pala “Tule minu sisse” esitamise ajal ma pistsingi mõnuga terava noa kalasse.

Praeahvena ja kitsejuustu värsked võileivad on nõnda head. Milline päris amps. Värske Peipsi ahven on minu arust maailma parim kala.

Laupäev 18.12 Peipsil. Teist korda sel aastal suurel järvel ja jälle täistabamus

Sikuskapüük.

Peale teguderohket nädalat otsustasin reedeõhtul, et lähen käin homme, laupäeval kalal ära, sest jumal teab millal jälle saab. Alguses mõtlesin Varnjasse minna, aga helistasin sõbrale ja ta kutsus keset Peipsit kaasa kuue kilomeetri peale. Aga nagu ütlevad oskajad mehed selle aasta Peipsi kohta – kala on igal pool, suurtes parvedes, aga ole mees ja saa suur võtma.

Kartsin, et kui oskajatega sikupüügile lähen, siis võin saagita jäädagi, ma nii tegija ei ole. Kui püük algas laupäeval ca kell 9, siis alguses proovisin ketiga ja Saksa lipu värvides kolmikuga, lindroosiga (või mis selle kujuga püstsiku kohta öeldaksegi), tuli väikest – siis vahetasin paar korda kohta, proovisin keti ja ühe konksuga, suur hakkaski all togima ja siis ca kell 11 meenus, et paar-kolm aastat tagasi ostsin meeltesegaduses Lindora laadalt ühe vanapapi käest terava kolmikuga mingi püstsiku, panin selle otsa ja siis järgmised kaks tundi tantsisin valssi.

Nii kui siku alla jõudis, paras poiss võttis.

Tamiil läks lootusetult sassi ja tulid silmused sisse, aga savi, lasin tamiili koos pusadega alla ning kohe võttis jälle! Jää oli ilus läbipaistev, nii oli paari-kolme meetri sügavuselt ülespoole tulev kala näha august.

Veidi peale ühte hakkas vabariigis kehtestatud ahvenanorm (15 kg) täis saama ja siis tuli veel grande finale‘na siku otsa ka üks ilus, aga alamõõduline koha. Minu jaoks sikuskaga esimene koha Peipsilt. Panin ka tema korraks meeskonnapildi peale.

Siis katsetasin paar tundi igasugust muud nodi, mis kalastuskastis aastaid vedelenud, aga ükski ei võtnud nii hästi kui see Lindora laadalt soetatud.

Talikalastuse juures on see robustsus ikka hea, vaja on jääauku, usku endasse ja kala saab ka mingi vana kõrvalevisatud sikuga, uusi juppe osta pole tegelikult üldse vaja.

Valgamaale koju jõudes näitasin lastele saagi ette nagu ikka, nooremad on me peres tõelised inspektorid, vaatasid ja katsusid kahekesi köögis ka seekord kõik kalad üle.

Hea meel on, et kirvele lisaks ka sikuskaga kala saan. Paljud ütlevad, et sikupüük on talvel see õige püük, et kirves on selle kõrval jama. Ma ei eelistaks ühte teisele, mõlemal on omad mõnud ja mugavused, peaasi et kala tuleb.

Päkapikud on mulle see detsember kalaõnne hästi toonud. Küll on hea süüa värsket ahvenat ja söövad seda me peres kõik, lapsed vitsutavad nii, et kohe lust vaadata.

Nüüd väike paus kalastuses ja eks näis, mis peale jõule saab. Edu kõigile.

Aasta eelviimane päev

On 30. detsembri varahommik enne kella kuut, olen õues loomad ära talitanud, kõhu putru täis löönud, kalastusasjad minibussi viinud, aga kui köögis kohvimasina nuppu vajutan, siis mõtlen: “Kurat, lähen hoopis tagasi magama ja loen pärast raamatut.” See on siuke sixty-fifty otsustamise hetk, voodisse pugemine ei ole kaugel.

Aga mida lähemale Peipsi jõuab, seda rohkem tõuseb entusiasm. Ma ei kahtlegi selles, et kala on Varnjas olemas ja ma ta kätte saan, ainuke okas hinges on lubatud tuulenumber, miinus kaheksaga kaheksa meetrit tuult võib olla kohati ebameeldiv.

Jääle jõudes korra proovin uue jää pealt lahvanduse kohas, aga siin on liiga madal. “Loe jääd, loe jääd,” tuletan targemate sõnu meelde, see tähendab, et kala on ikka seal, kus algab puhas jää. Varnjas, Kolkjas on see kuskil kolmanda kilomeetri peal. Kogu see piirkond on kala täis, iseasi, kuidas suurem võtab.

Jääl sileda jää suunas sammudes otsustan, et võtan ära ainult suure kala, ka kõik sellised vahepealsed lähevad kohe auku tagasi. Pere on vanaemal külas, üksi neid poolsuuri oma söögiks küll fileerida ei viitsi. Ja selge on see, et kui tahad kala auku tagasi lasta sel päeval, siis peabki seda tegema kohe, sellise külmatuulega jäätub kala jää peal hetkega.

Puurisin umbes 30 auku ja iga neljas kala kõlbas ära võtta, päevast jääb meelde see, et paljud asjad läksid katki. Mõranes kirve ridva latt, kolm rakendust läks katki – ühel hammustas vist haug muska ära, ühe tõmbasin suurema kalaga vastu jää äärt katki ning läks siis ka Aavo kirves põhja ning üks poe valmisrakendus oli lihtsalt haltuuralt seotud. Aga ütleme nii, et sellise külma tuulega paljakäsi kirve rakendust siduda on siuke sixty-fifty kalapüügi mõnu.

NB! Kui mõni kombaini ridvameister suudab teha mulle tellimusel väga jäiga, aga väga tundliku noogutiga vastupidava kettaga kombaini, siis olen avatud pakkumistele. Asi selles, et Peipsil minu tehnika juures on vaja väga jäika ritva. Ma ei taha tundlikult 100-grammist ahvenat ülesse käristada, ma tahan püüda 300+-grammiseid ahvenaid, pehme paindega ridvaga neid ma käima ei saa. Kombain peab olema vastupidav, vähemalt viis aastat ja 300 kilo kala, praegune kombain on mul olnud seitse aastat ja sadades kilodes ahvenat välja toonud. Ketas on läbi, kaigas on mõrane, aeg panna see tapariist sauna seinale.

Aga eile all laamendanud haugi kätte ma ei saanud, kell kaks panin asjad kokku ja kõmpisin tagasi. See jää peal kõmpimine on hea tegevus jõulusöökide ja jõuluõllede kehast välja saputamiseks.

Hea meel, et eile ikkagi ära käisin, ilus lõpp aastale. Et kala saada, peab kalal käima. Aga aasta viimasel päeval magan ja loen raamatut.

Teen lihtsa inimese toitu – praekartul tšilliga, praeahven, värske kitsejuust, puhas tomatipasta. Sobib õhtusöögiks, lõunaks, aga lihtsale inimesele ka hommikusöögiks. Sobib aasta viimasesse päeva.

Head kalaõnne kõigile uude aastasse!

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)