Hiljuti ilmus Postimehes hingekeeli puudutav lugu tänaseks juba 100 aastat tegutsenud Tilsi lastekodust, täpsemalt armastuse võimalikkusest selle lastekodu laste näitel.

Kolme seal kasvanud, nüüd juba eakama inimese lugudest kumab läbi nende toonane igatsus kuulumise ja läheduse järele ning silme ette kerkib pilt lastekodu väravast, mida nad toona teraselt silmas pidasid. Iga silmapiirile ilmuv võõras pani südame põksuma ja puhus lõkkele lootuse, et see võib olla just minu ema või isa, kes mulle järele on tulnud. Mõnigi neist lastest siirdus varem või hiljem emaotsingutele, nii nagu mõnedki mittelastekodulapsed on ühel hetkel elus, enamasti ise lapsevanemaks saades, hakanud otsima ühendust oma perest lahus elanud isa või harvemal juhul emaga.

Inimene tahab leida oma juuri, leida üles need inimesed, kelle veri tema soontes voolab. Inimlaps, kes pole oma isa või ema kunagi näinud, mõtleb ikka, milline ta võis olla. Mida ta tundis või mõtles? Ja milline osa minust, minu iseloomust pärineb temalt? Mida olen ma talt kaasa saanud? Hea, kui on kasvõi mõni foto, millest sõrmedega üle libistades iseennast otsida.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (55)