Raul Oreškin: Peipsi paisub või kahaneb?

Peipsi sügis. I Foto: Raul Oreškin.

Peipsi tuul lennutab tühjaks jäänud tänaval mahalangenud puulehti. Viimane sibulalett, mis kiriku kõrval igal nädalavahetusel sügisilmu trotsides end laiali laotas, on tänaseks kokku pakitud. Suvist turismimelu on jäänud külavahele meenutama veel vaid mõned parkimiskorraldust reguleerivad sildid ning aina harvemaks ja väiksemaks kuivanud jalgratturite salgad.

Lõpusirgel on ka aiatööd. Sibulapeenrad on kobestatud, et saabuv talvekülm seda omalt poolt jätkaks ning lumi sulades mullapooridesse voolaks. Maa sisse on jäetud vaid kapsajuurikad, mis annavad kevadesulaga märku, et rabas on jõhvikad lume alt välja tulnud ning võib minna marju korjama. Nii pole vaja majapidamises hoida mahukaid sügavkülmikuid, kuhu sügisene marjasaak ladustada.

Peipsiveerele on saabunud vaikus. Õhk on peipsine – parajalt niiske ja pehme nagu kuurordis. Lõpuks ometi on aega jalutada järve äärde, et kohata teel üksikuid naabreid ja pea kohal parvede jagu rändlinde, kes saabuvate külmade eest majesteetlikult lõuna poole suunduvad.

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (26)