Flo Kasearu: selleks et kunstist osa saada, peab kohale minema

Flo Kasearu. Kaader videost. 2020. Eesti Kunstimuuseum

18. augustil avati Kumu kunstimuuseumis Flo Kasearu uus näitus eriolukorrast ja kriisi mõjust inimeste töö- ja elukorraldusele. Näituse keskmes on muuseumiteenindajad kui eesliini töötajad, kelle elu ja tööd mõjutas puhkenud kriis ja muuseumide sulgemine iseäranis selgelt. Iiris Viirpalu kohtus kunstnikuga, et arutleda ühiskondlike teemade üle kunstis, vestelda kunstniku rollist haavatavamatele gruppidele hääle andmisel ning veidi peegeldada ka viise, kuidas kunst saab inimesi aktuaalsetel teemadel kõnetada.

Uue näituse keskmes on muuseumiteenindajad, kes töötavad saalides eesliinil ja keda kriis lähedalt puudutas. Kuidas tekkis uue näituse idee kaasata just muuseumiteenindajaid, et näidata, kuidas kriis inimeste elukorraldust muutis?

Kuraator Kati Ilves helistas mulle ja kutsus näitust tegema. Et valiksin, kas kaasata sisehoovi või maja ja selles töötava kogukonnaga kuidagi suhestuda. Kuraator viitas mu New Yorgis loodud projektile “Members only”, kus käisin New Yorgi Eesti majas ringi ja kaasasin kohalikke elanikke, paigutades nad absurdsetesse ruumiolukordadesse.

Kumus oleks olnud pinda, millega suhestuda, eriti palju. Hoones on ka palju kontoriruume. Aga tulla kevadel siia suurde tühja majja ja seda aktiviseerida tundus “Visa hinge” filmi mahus ettevõtmisena, kus Bruce Willis jõulude ajal tühjas majas maailma päästab. Selleks oleks olnud vaja veidi rohkem ettevalmistusaega, et uurida kõiki Kumu ventilatsioonišahtide käike ja muud sellist.

Siis tuli lauale asjaolu, et kõik Kumu muuseumiteenindajad on reaalselt töölt eemal. Kevade saabudes kujutasime ette, kuidas nad kõik nüüd oma suvilates nokitsema ja tegutsema hakkavad. Ma ise olin ka kuraatori telefonikõne ajal oma aias – oma paradiisis, nagu paljud inimesed sel perioodil. Rõdud, tagaaiad, rohealad ja maakodud muutusid sel kevadel nii väärtuslikeks kohtadeks – omamoodi kriisioaasideks. Tunduski mõttekas kaasata inimesi, kel reaalselt tekkis tööellu paus, et nende abil luua üldisem kujund eriolukorrast. Samuti said prouad sel perioodil ikkagi tasu, nagu nad oleksid valvanud Kumus saale. Nad olid justkui lähetusel.

Mis puutub aga kriisi ja töökorraldusse üldiselt, siis näituse raames tuleb Kumusse loengut andma ka tööõnne spetsialist ja organisatsioonipsühholoog Tiina Saar-Veelmaa. Tema ütles, et ajaauku kriisiperioodil oleks saanud institutsioonides kasutada ka näiteks heaoluteemaliste uurimuste ja sisestatistika tegemiseks. Mõelda, mida, kas ja kuidas on tarvis asutuses või tööl muuta. See oleks olnud samuti viis, kuidas tekkinud olukorda ja kriisiaega kasutada.

Kas muuseumiteenindajaid oli lihtne nõusse ja osalema saada?  

Jah, kuigi sel hetkel me veel ei teadnud, kas prouad on ideega nõus. See kõik käis ka vabatahtlikkuse põhimõttel. Ma olen ühel varasemal näitusel teinud ka videoteose, kus filmisin oma vanaema ja ta õde veidi provokatiivsemas võtmes: eakad naised Egiptuse rannas, ühesõnaga julgem portree vanematest inimestest. Pidin kõigi muuseumiteenindajatega telefonis rääkima, et projekti tutvustada, ning osadel neist tuli too video meelde. Nad kartsid, mida ma neid tegema panen, aga meil oligi kokkulepe, et nendega tuleb tagasihoidlikum teos ning nad saavad teha sama asja, mida nad muidu ka näitusesaalis teeksid: viibivad ruumis, on kohal, seisavad, jälgivad ja valvavad.

Mõned neist kirjeldasid oma tööd värvikalt, öeldes, et nad on justkui tapeet, osa seinast. Mõneti nad ongi eesliinil: nad on muuseumisaalis, nähtaval kohal inimeste seas, aga samas peavad olema ka nähtamatud, sest inimene tuleb saali kunsti vaatama. Kuigi neil on ka väga nähtava värvikombinatsiooniga vormirõivas. Seega on saalitöötajatel huvitavalt vastuoluline roll. See sarnaneb turvatöötajatega: nad ei pea otseselt midagi tegema – piisab sellest, kui nad on linnaruumis. Kõndimine vormirõivas juba täidabki oma funktsiooni.

Flo Kasearu. Kaader videost. 2020. Eesti Kunstimuuseum

Kas osad ka kahtlesid või tundus, et nad ei taha avalikkuse ette tulla?

Vabatahtlikkuse alusel andis kaheksa muuseumiteenindajat nõusoleku, aga kokku on neid vist vähemalt kolm korda rohkem. Viimane nõusolija nimetas end pigem varumängijaks ja ma pidasin temaga tunnise telefonikõne, et arutada selle üle, mis rolli ma neid asetan. Tal oli hirm, et ehk muutuvad nad selles projektis karikatuurseks. Lõpptulemusena kujunesid aga maastikumaalide sarnased videod, kus saalitöötajad tegid videotes põhimõtteliselt sedasama, mida töölgi – jälgisid olukorda.

Ja kevadel, kriisi ajal, tegid kõik inimesed sedasama: jälgiti, mis toimub, mis saama hakkab. Kõik olid äraootaval seisukohal. Me ju ei teadnudki, mida lähitulevik toob.

Sellest jälgivast seisundist sai ühtlasi kujund terve kriisi ja eriolukorra peegeldamiseks.

Et kuraator võttis minuga ühendust aprilli lõpus, ei olnud mul ka tavapärast aega uurimistööks. Tegu oligi spontaansema kujundi otsimisega ja töö teostamisega. See on ühelt poolt portree eriolukorrast ja tänavusest kevadest ning teisalt muuseumiteenindajatest kui inimestest ja töötajatest. Näitus võimaldab mõtiskleda ka muuseumiteenindajate rolli ja ameti üle ning üleüldse kõigi eesliinil töötavate inimeste rolli üle.

Kas sind huvitab kunstnikuna just inimestega töötamine? Sa kasutasid väljendit “päris elu” ja ka mitmed su varasemad tööd on seadnud keskmesse inimese. Võib-olla ma üldistan, aga inimesed, kes on avalikkuse eest rohkem varjul või kellest avalikkuses nii palju ei räägita (näiteks koduvägivalla ohvrid, väikeasulate äripidajad), tunduvad olevat need, kellele annad oma näituse kaudu hääle. Kas mingitele inimestele või inimrühmadele hääle andmine on sinu jaoks eraldi teema?

Teadlikult ma alati kedagi nõrgemat ei otsi. Ideed ja teemad on jõudnud minuni kuidagi loomulikult, seoses ümbritseva eluga. Hilisemate teemade puhul võib küll jääda mulje, et olen natuke nagu sotsiaaltöötaja. Üks kuraator hiljuti ütles, et tema on nagu sotsiaaltöötaja kunstnikele, sest kunstnikud vajavad samuti tähelepanu, tugistruktuure. Võib-olla kõiki inimesi saab mingil määral võtta kui sotsiaaltöötajaid kellegi nõrgema jaoks. Kasvõi pereringis või kogukonnas või tänaval või üldiselt ühiskonnas.

Mulle tundub, et selles projektis olid need inimesed ootamatus olukorras, ja tundus mõttekas tegeleda just nendega. Koroonaajal, mil kõik hakkasid põhiväärtustele mõtlema, ei oleks olnud minu meelest põhjendatud liigse kunstilise absurdiga tegelemine.

Mulle tundub, et on vaja tegeleda kombinatsioonidega, kus kunst aitab kedagi, aga samas tegemata allahindlust, tegemata ainult n-ö heategevust või kommertsi. Minu jaoks on ideaalne kombinatsioon see, kui teos suhestub päriseluga või on aktuaalne.

Mu projektid on võib-olla tugevad just omas ajas. Kümne aasta pärast äkki need ei kõnele enam niimoodi. Aga võib-olla hakkab meil selliseid kriise või olukordi nüüd muudkui tulema ning teema jääb aktuaalseks.

Kas sa näed meie kohalikul kunstimaastikul piisavalt päriselule suunatud teemasid või on siin liiga palju suletust, omas valdkonnas tegutsemist, mis laiemalt ei kõneta?

Igaüks peaks tegema sellist kunsti, mis teda kõnetab. Ma ise teen oma teoseid teistmoodi, kuna mul ei ole stuudiot. Mul on seetõttu võib-olla vähem töid stiilis “objekt seinal”. Võib-olla ma tegelengi väljaspool asuvate teemadega, eluga, kuna mul ei ole ateljeed, kus üksi pikalt oma loomemaailmaga tegeleda.

Päriselule suunatud teemade rohkus või puudus tuleb ka sellest, et meil EKA-s õpitakse eriala, aga pole kriitilises mahus valdkondadevahelisi õppeaineid. Seetõttu ei pruugigi tudeng ise jõuda eri distsipliinide kombineerimiseni. Kui ei anta kätte seda maitset, et mine ja suhestu mingi grupi või avaliku ruumiga, ja valitseb hoiak, et kunsti tegemiseks peab kindlasti olema stuudio, siis nii jätkataksegi. Berliinis vahetusõpilasena käisin näiteks sellistes tundides, kus inimesed tulid eri valdkondadest ja kunstialadelt, ning  see panigi teistmoodi koostööd tegema ja mõtlema.

Teine asi on üldisem kunsti kõnetavus. Teatris käiakse palju ja sellest saadakse ka aru. Ma ei teagi, kust on tekkinud nii suur lõhe kunstiga. Kunst on samasugune ruumiline kogemus nagu teater.

Selleks et kunstist osa saada, peab kohale minema. Ei piisa kooliraamatust või arvutist pildi vaatamisest.

Minu poole pöörduti hiljuti sooviga kaasata mu naiste varjupaiga teemaline projekt gümnaasiumiastme kunstiõppekava materjalidesse. See tundub juba progressiivne, sest meie näiteks kooli ajal Wiiraltist kaugemale ei jõudnud. Aga see, mis praegu kunstis toimub, on midagi hoopis muud, mistõttu võibki inimestel tekkida segadus või tunne, et ei saada aru.

Kommunikatsioonis on vaja palju takka aidata, et suurendada kunsti mõistmist. On vaja teha sotsiaaltööd ka publikule. Kui muudes valdkondades on kommunikatsiooniinimene väga oluline, siis kunstivaldkonnas on pigem levinud hoiak “kui raha on, palkame kommunikatsiooniinimese”. Aga kui finantse pole, jääb lünk.

Ma pakkusin ükskord välja mõtte, et mõnes kohalikus päevalehes võiks olla iga nädal kultuuriküljel suurelt mõne kaasaegse kunsti teose foto, pildiallkiri ja lühike info. Et inimestel tekiks kaasaegse kunsti vaatamise ja sellega suhestumise harjumus.

Lõpetuseks liiguksin selle veidra perioodi, kriisi ja eriolukorra juurde. Kas sul kunstnikuna tekkis kriisi ajal tunne, et peaks nüüd ise tegema midagi, kus saaksid rohkem kriisile käsi külge panna, minna näiteks vanureid abistama?

Otseselt kellelegi appi, näiteks kuhugi haiglasse minemise mõtet mul tekkida ei jõudnud, sest sain lisaks oma tööle ootamatult poole kohaga koduõpetajaks oma lapsele. See oli väga intensiivne ning võttis uskumatult palju energiat ja aega. Ja kuna mul on sõpru, kes töötavad meditsiinivaldkonnas ja kellelt sain vahetut infot sellest, mis haiglates toimus, siis sain üsna rahulikult kunsti teha ja võisin olla kindel, et kõik on kontrolli all.

Kas vahel, vaadates seda, mis maailmas toimub, ja mõeldes, et oled töötanud haavatavamate gruppidega, tekib tunne, et läheks nüüd ikkagi päriselt “väljale” ka? Või oled enda jaoks mõtestanud, et probleemide peegeldamine kunstis on positsioon, kuhu tahad jääda?

Naiste tugikeskuse juhatajast ema kaudu olen ma ühe jalaga ka päris “väljal” sees: käin laagrites, teen loovtegevusi, aitan tugikeskust visuaalsete lahendustega, argumenteerin saunas naistega, miks nad peaks vägivaldsest suhtest ära tulema. Ühelt poolt teen seda selleks, et ise teemat uurida ja mõelda potentsiaalsetele kunstiprojektidele, aga ma ei tee seda ainult n-ö projekti korras, vaid ka muul ajal. Mu ema on naljaga pooleks öelnud, et ma võiksin sinna valdkonda tööle minna juba küll, kuna olen teemast läbi imbunud. Ehk ma tegelikult juba olen seal väljal.

Eks me aitame emaga teineteist – mina arutan ka oma kunstiprojekte emaga läbi. Tulevane näitus Kunstihoones on taas lähisuhtevägivalla teemal ja kuna see on nii delikaatne teema, siis on turvaline, kui saan lisaks kuraatorile ka valdkonna spetsialistiga asju korduvalt läbi arutada. Usun, et ei lõpeta selle teemaga tegelemist ka pärast oma järgmist näitust. Kunst on selles mõttes lõputu väli, et siin on piisavalt ruumi mänguliselt liikuda ning eri teemade ja väljade vahel toimetada. Probleemide äralahendamist ma oma tegemiste ja loominguga ei taotle. Pigem taotlen lõputut mängulisust ja on tore, kui mäng ka hästi lõppeb.

Flo Kasearu näitus “Eriolukord” on Kumus avatud 18.08.2020–04.10.2020.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (36)