Matkajuht Romet Vaino teeb fotomeenutustega mõtterännaku lõppevasse aastasse.
Ärkan poolhämaras toas. Õrn, aknast kumav valgus hõõrub mulle nina alla, et olen jälle pea lõunani põõnanud. Oli plaan metsa minna, aga keha tahab laiselda. Enne kui hakkan endale etteheiteid tegema, jõuan mõelda, et päikegi istub praegu pesas. On talvine pööriaeg. Üks tiir ümber päikese on lõppenud ja alanud on uus. Tasapisi muutub mu mõistuski leplikumaks ja luban endal olla.