Kui 7-aastane Kristjan esmakordselt läände jõudes suures rahvamassis oma pere silmist kaotas ning mõni aeg hiljem taas leidis, koges ta oma senise elu võimsamaid tundeid: hüljatust ja eufooriat. Kümme aastat hiljem Eestisse käima tulles sai raudse eesriide valgemal pool sirgunud nooruk käegakatsutava tõestuse, et see maa siin ei ole mitte tema fantaasia, vaid päriselt olemas.

Tekst Piret Kooli. Intervjuu on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest ja ka digiajakirjana.

“Meil olid vastas samad eestlased, kes olid meid oodanud ja teele saatnud. Trikoloorid juba lehvisid ja Tallinn oli kottpime – tänavavalgustuse asemel põlesid üksikud lambid,” meenutab 49-aastane Kristjan Järvi oma madalas Vääna majakeses istudes. Täna elabki ta Eestis ja on oma eluga silmanähtavalt rahul. Ta on ärganud pisut varem ja otsustanud külaliste tulekuks õunakooki küpsetada. Nii alustab ta päeva suures aias seisvate õunapuude alt viljade korjamisega, sõtkub taigna, ajab pere köögist eemale ja segab koogikattesse enne ahjupanekut veel peotäie rosinaid.