Olin hiljuti, isadepäeva eel, seltskonnas, kus tulid jutuks isad. Õigemini, kuidas neid tihtipeale ei olnud kohal – füüsiliselt, emotsionaalselt, etteennustatavalt. Mind hämmastas, kuidas see oli meie pisikese valimi puhul pigem reegel, kuid jäin siis mõtlema oma praktikas kuuldule. Pean tõdema, et isade jäävuse seadus alati ei kehti.

Bioloogiliselt on iga lapse sünniks vaja nii ema kui isa. Isa seemnest viljastub munarakk, ning hakkab arenema uus inimene, keda ema kannab oma kehas üheksa kuud. Isa suhe oma alles sündimata lapsega saab olla ennekõike vaimne, mitte niivõrd füüsiline. Lapse esimeseks koduks on ema, alles ilmale tulles saab tema koduks pere ehk vanemlik paar. Oma tulevase lapsega saab isa ühendust läbi ema, rääkides, lauldes, koputades paisuvale kõhule, hoides ema, kui tal on paha jne. Seega, naljaga pooleks, on isa natuke diskrimineeritud seisundis. Vaatamata suurele soovile sugudevaheliseks võrdsuseks ei rasestu isad, vaid emad. Isa rasestumine on ennekõike vaimne: fantaasias, mälestuste, kogemuste ja teadmatuse ristteel.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)