Erksa oranžika värvusega hurmaa on iga sügisega järjest enam populaarsust kogumas. Osades Euroopa maades müüakse seda eksootilist vilja juba sügistalvel rohkem kui näiteks kõigile teada-tuntud mangot. Mulle tundub, et hurmaad süüakse meil põhiliselt hooajalise puuviljana ja paljud ei mõista seda toidu sisse pannagi. Toon välja ka kümme võimalust hurmaa kasutamiseks, aga kõigepealt teeme viljaga lähemalt tutvust.
Meie nimetus “hurmaa” tuleb vene keelest, sest nõukaajal sattus lõunamaistest vennasvabariikidest Aserbaidžaanist ja Usbekistanist hurmaad siinsele toidulauale ja nimi “hurmaa” jäigi meie kultuuriruumis kasutusele. Paljud nimetavad hurmaad ka kakiploomiks. Kaki viitab Jaapanis nii puule kui viljale, ploomi sugulasega tegemist ei ole. Suurt seemet vilja keskelt otsida ei tasu. Hurmaa on tomatikujuline, kasvab õunapuuga sarnase puu okstel ja saab valmis alles siis, kui puu on lehed juba langetanud. Nii näevad erksad viljad raagus puudel välja nagu jõuluehted. Mujal on sellel viljal veel palju erinevaid nimesid. Iisraelist pärit seemneteta vili on sharon. Ingliskeelses keskkonnas on kasutusel persimmon, vahest täpsustavalt ka Jaapani persimmon või Aasia persimmon. Veel kohtab nimetusi nagu Jaapani aprikoos, idadiospüür ja Hiina küdoonia.
19. sajandil viisid rändurid puu Aasiast Euroopasse, Californiasse ja Brasiiliasse. Puu vajab kasvamiseks sooja kliimat. Euroopas kasvab Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. Itaalias on vili tuntud kui cachi mela (kaki õun), bulgaariakeelne otsetõlge tähendab paradiisiõuna. Paradiisi ukse avaja on hurmaa ka Jaapani kultuuris. Hurmaa on Jaapani rahvus-puuvili. Uue aasta puhul on kombeks süüa ära üks hurmaa, see pidavat tooma õnne ja pikka iga. Eredavärvilisi vilju kasutatakse ka uue aasta pidustuste dekoratsioonidena. Vanasti oli hurmaa tõeline luksus, seda said endale lubada vaid aristokraadid. Aasia kultuuris on vili nii olulise tähtsusega, et muinasjuttudes räägitakse hurmaa maagilisest elu muutvast toimest.