Maailm on suur. Võib näha filme ja lugeda kaugetest maadest, kuid täpselt neid teisi kohti ei mõista kunagi. Millest ma siis praegu mõtlen, kui talus on oma toitu küllaga? Mõtlen, et jumal tänatud, et see elu on meil siin nagu ta on, sest nõnda palju inimesi elab maailmas kohutavalt palju sandimalt. Kohalikest valimistest meenub ka üks paralleel, mis võtab poliitiku edukuse kokku.
Meil talus on värsket toitu lihast piimani, juurikatest õunteni, kõrvitsatest hapendatud kurkideni jne. Aga Afganistanis on inimesed näljas. Ma ei hooma seda nälja kannatuste sisu nähtavasti kunagi, aga ma saan nautida värskest kitselihast tehtud hakkliha, et ooo millised kotletid. “Mina ja mu lapsed ei tunne kunagi elus sellist puudust nagu nemad,” mõtlen, kui järan küla pealt saadud jooksupardi koiba. Me elame siin maal mulli sees, kuid suuremalt osalt on see enda loodud hea mull.