Maailm on suur. Võib näha filme ja lugeda kaugetest maadest, kuid täpselt neid teisi kohti ei mõista kunagi. Millest ma siis praegu mõtlen, kui talus on oma toitu küllaga? Mõtlen, et jumal tänatud, et see elu on meil siin nagu ta on, sest nõnda palju inimesi elab maailmas kohutavalt palju sandimalt. Kohalikest valimistest meenub ka üks paralleel, mis võtab poliitiku edukuse kokku.

Meil talus on värsket toitu lihast piimani, juurikatest õunteni, kõrvitsatest hapendatud kurkideni jne. Aga Afganistanis on inimesed näljas. Ma ei hooma seda nälja kannatuste sisu nähtavasti kunagi, aga ma saan nautida värskest kitselihast tehtud hakkliha, et ooo millised kotletid. “Mina ja mu lapsed ei tunne kunagi elus sellist puudust nagu nemad,” mõtlen, kui järan küla pealt saadud jooksupardi koiba. Me elame siin maal mulli sees, kuid suuremalt osalt on see enda loodud hea mull.

Teine teema, millele mõte läheb, kui määrin värket kitsevõid leiva peale, on see, et toit läheb lähiajal poodides kõvasti kallimaks ja juba tõstavad Eesti mõistes suurtootjat häält, et kuidas ikka nende loodavat, ärgem unustagem, et väga tihti importlihast ja -saadustest tehtud valmistooteid, peaks riik hakkama toetama, et nemad on need, kes toidavad Eesti rahva ära. Kõik on tänapäeval kisa ja riigi raha võidab alatihti see, kel on palgatud rohkem kisajaid.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (138)