Energia hinnatõusu kompenseerimine toetuste või maksumuudatustega ei ole pikaajaliselt hea, sest toetused hakkavad sisuliselt subsideerima energia kasutamist. Subsiidiumi maksame aga ise teiste maksude kaudu kinni, kirjutab Eesti Panga analüütik Kaspar Oja.
Artikkel on esmalt ilmunud ERR-i arvamusportaalis.
Suurem osa inimestest nõustub ilmselt, et pikaajaliselt aitavad energiaprobleemide vastu investeeringud kestlikku tootmisesse ja energiaefektiivsuse parandamine. Need investeeringud ei aita meid aga lähemas perspektiivis. Lühiajaliselt võiksid aidata hästi sihitud leevendusmeetmed, aga nende puhul kerkib üles palju küsimusi, millele võib vastata, et ühest küljest on nii, aga teisest küljest teisiti.
Kõige väiksema sissetulekuga inimestel, kellel pole mitte mingisugust sissetuleku puhvrit, mis pole veel esmavajaduste tarbeks tehtavate kulutustega seotud, läheb elu veel keerulisemaks. See on selge ja nende toetamine on igati loogiline. Samal ajal ei pruugi nemad olla need, kes energia hinnatõusu tõttu kõige enam kaotavad, kuna nende kulutused energiale on tõenäoliselt väikesed.
Aruteludes on sageli jäetud kõrvale ettevõtlussektor. Eksportijate jaoks on halb, kui Eestis muutub tootmine konkurentidest kallimaks. Euroopas on üldiselt elekter kallinenud igal pool, aga Põhjamaades on elekter meist odavam.
Kuna suur osa Eesti eksportivatest ettevõtetest osaleb samades väärtusahelates Põhjamaade firmadega, siis osa Eesti ettevõtete konkurentsivõime positsioon halveneb energia hinnatõusu tõttu. Sellel on aga omakorda mõju töökohtadele ja majandusarengule üldisemalt. Seega tasub majapidamiste kõrval mõelda ka ettevõtete peale.
Aga tuleme tagasi majapidamiste juurde…
Kui energiahinnad kerkivad ebaühtlaselt, siis on ka nende mõju ühiskonnale väga ebavõrdne. Kuna gaasi osa tarbimises on võrdlemisi väike, siis on gaasi kallinemise keskmine mõju majapidamistele tagasihoidlik, aga gaasiga kütvaid inimesi mõjutab gaasi hinnatõus väga palju.
Ka sama energiakandja hinnatõus ise ei ole majapidamiste lõikes esialgu ühesugune, sest osa inimesi kasutab börsihinnaga energialepinguid, aga osa fikseeritud hinnaga lepinguid. Suurema osa majapidamiste jaoks sõltub elektri hind börsi hinnast – umbes kahel kolmandikul.
Pikaajaliselt peaks energia hinnatõus kanduma üle igat tüüpi lepingutesse, aga fikseeritud hinnaga lepingute puhul võtab see aega. Suur börsihinnaga lepingute osakaal on Eesti eripära Euroopas ja see on üks olulisemaid põhjuseid, miks Eestis on praegu inflatsioon palju kiirem kui naaberriikides.
Börsilepingute suur osakaal on kasulik, sest sedasi jõuab signaal kallimast elektrihinnast tarbijateni ja inimesed reageerivad uuele olukorrale. Asjaolu, et paljudes riikides on seos elektri börsihinna ja lõpptarbijahinna vahel nõrk, võib energiasektori probleeme võimendada, sest nõudlus ei reageeri hinnamuutustele. Seda on toodud välja näiteks Hiina puhul, aga tegelikult võib see olla probleemiks ka Euroopas.
Teoreetiliselt peaks börsileping olema pikaajaliselt ka odavam kui fikseeritud hinnaga leping. Tuues paralleele majapidamiste rahandusest, peaksid fikseeritud hinnaga lepingu valima riskikartlikumad ja jäigema likviidsuspiiranguga leibkonnad ehk laias laastus need, kelle sissetulek on väga väike. Need, kes saavad endale lubada arvete lühiajalist kõikumist, võidavad pikaajaliselt sellest, et ei pea tasuma hinna stabiilsena hoidmise eest.
Teiste Euroopa riikide kogemus näitab sedagi, et hinna fikseerimisest ei pruukinud kõigil tarbijatel järsu hinnamuutuse vastu kasu olla, kui fikseeritud lepinguid pakkunud firma ei suutnud neid täita, vaid läks pankrotti.
Kuna börsihinnaga energia ostmine tähendab riski võtmist, siis on muidugi praegu lihtne öelda, et ise oled süüdi, kui nii tegid. Samas keegi ei osanud aasta või kaks tagasi arvestada elektrihinna selliste kõikumistega ega püsimisega nii kõrgel nagu praegu.
Positsioonide võtmine nii suurte hinnakõikumiste vastu mõjus eelmisel kevadel spekuleerimisena ja keskmine majapidamine ei peaks elektrit ostes sellistest ajenditest lähtuma.
Selle kinnituseks on kas või Euroopa Liidu energeetikavoliniku Kadri Simsoni suvised sõnavõtud, kus ta ütles, et elektrihind on etteaimatavam kui maailmaturul suure kõikumisega naftatooted. See näitab, et ka kõige kõrgemal ja informeeritumal tasemel ei oodatud Euroopas sellist elektrihinna kõikumist, nagu praegu tunnistame.
Viimase aja hinnatõusust saavad pihta pigem leibkonnad, kes on võtnud kasutusele uudsemad küttelahendused, nagu gaasiküte või elektriga töötav soojuspump.
Neid, kes kasutavad ahjukütet või puukatelt ning kütavad eluaset oma metsa puudega, mõjutab hinnatõus palju vähem.
Uudsemate lahenduste kasutajad on tõenäoliselt olnud ka väiksema likviidsuspiiranguga ja seetõttu vähemalt teoreetiliselt võiks nende seas olla suhteliselt enam börsihinnaga energia ostjaid, kelle arved on juba kasvanud.
Mõneti meenutab energia hinnatõus Suure Depressiooni aegset olukorda põllumajanduses. Rohkem said pihta majapidamised, mis olid olnud uuenduslikumad ja püüdsid toota eksporditavaid kaupu. Vahetuskursside muutuse tõttu aga nende tulu vähenes. See on hea paralleel, sest energia hinnatõus on ka praegu rahvusvaheline ja seotud suhteliste hindade järsu muutusega.
Seega ei pruugi suurimad energia hinnatõusust kaotajad olla üldse need, keda tavaliselt hinnatõusust kaotajateks peame, vaid need võivad olla ka keskmise või sellest suurema sissetulekuga inimesed. Ka rikkad nutavad.
Kuna energia kallinemine mõjutab ikkagi rohkem neid, kes energiat rohkem kasutavad, on selge loogika ajutistes maksumuudatustes ja võrgutasude allatoomises. Ainult et nagu hiljutine kogemus diisliaktsiisiga näitab, on maksude endisel tasemel taastamine väga keeruline. Seega on ajutistesse maksumuutustesse sisse ehitatud tulevased probleemid.
Energia hinnatõusu kompenseerimine toetuste või maksumuudatustega ei ole pikaajaliselt hea, sest toetused hakkavad sisuliselt subsideerima energia kasutamist. Subsiidiumi maksame aga ise teiste maksude kaudu kinni. Energia tarbimise subsideerimine on seni olnud pigem arengumaade probleem ja see vähendab motivatsiooni võtta kasutusele säästvamaid lahendusi.
Majandusteoreetiliselt on toetusi makstes või soodustusi tehes parem kasutada selliseid poliitikameetmeid, mis ei moonuta majapidamiste käitumist uute hindade tingimustes, ehk need ei tohi võtta motivatsiooni energiatarbimist vähendada. See võib muuta aga toetuste sihtimise keeruliseks või teha toetused liiga üldiseks, nii et need on väga kulukad.
Kuna suures plaanis on energia tarbimist siiski lühiajaliselt väga keeruline vähendada, ei võta võrgutasude ajutine vähendamine tõenäoliselt inimestelt motivatsiooni edaspidi kokku hoida. Siinkohal on oluline rõhutada, et sellised poliitikameetmed peavad olema ajutised.
Järsu hinnašoki leevendamine on õigustatud, sest šokk paneb osa inimesi halba olukorda, millest väljatulemiseks on vaja osta aega. Piltlikult öeldes on vaja aega, et maja ära soojustada või vana katel uue vastu vahetada.
Kui energia hinnatõusus üldse midagi head on, siis see, et see paneb kiiresti rohelisemate ja efektiivsemate lahenduste poole vaatama.
Soojustamise oodatav tulusus kasvas koos energia hinnaga hüppeliselt. Toetused vähendaksid niisugust motivatsiooni. Samas saaks toetuse siduda ka investeerimisega, à la leevendame gaasi hinnatõusu mõju, kui see raha läheb importgaasi osakaalu vähendamisse energiatarbimises.
Hinnatõusu leevendamise poolt räägib seegi, et tarbijate hinnatõusu teiseks pooleks on valitsus, mis saab energiasektori maksude ja tasude ning riiklike energiafirmade kasumite kaudu osa elektri hinnatõusu tulupoolest.
Seega on energia hinnatõusu leevendamise poolt lühiajaliselt mõningaid argumente, kuid pikaajaliselt võib see demotiveerida uute lahenduste kasutuselevõttu ja seeläbi pikendada kalli energia probleeme, kuna süütust lühiajalisest leevendusest saab sageli kestev poliitika. Poliitikute valikud ei ole lihtsad: pikaajaliselt kasulik on lühiajaliselt ebapopulaarne.
