Maailma loomulik kord on murenemas. Ühtejärge rabavad meid taudid, uputused, põuad, poliitilised rahutused, mässud ja majanduskriisid; ühiskond ei jõua veel eelmisest vapustusest toibuda, kui juba on kohal järgmine. Inimeste elu ümbritsev normaalsuse kest mõraneb aina enam. Olukordi, milletaolistega me praegu rinda pistame, on rahvastel ajaloo vältel korduvalt ette tulnud ka varem.

“Me elame kaksikelu – teaduslikes ja tehnilistes asjades oleme tsiviliseeritud, vaimsetes asjades metsikud ja primitiivsed. See, et me ei ole oma primitiivsusest enam teadlikud, teeb meie taltsutatud metsikuse vaid veelgi ohtlikumaks.” – Hans von Hentig

Meile meeldiks mõelda, et meie reageerime neile ratsionaalsemalt ja tõhusamalt kui meie esivanemad, kes ei tundnud teadust; tegelikult aga etendame me veel praegugi neidsamu igivanu ühiskondlikke draamasid ja peame endistviisi kinni ebausukommetest, uuenenud on ainult mütoloogia. Ja see pole ka ime, sest kõige tõsisem kriis, mille all me ägame, ei ole uus.

Ühtki neist raskustest, millega inimkond praegusel ajal silmitsi seisab, ei oleks tehniliselt raske lahendada. Ökoloogilistes ja humanitaarsetes kriisides oleks abi holistlikest põlluharimismeetoditest, mis suurendavad saake, aga tervendavad samas ka mulda ja vett, vähendavad õhu süsinikusisaldust ja suurendavad looduse elurikkust. Maailmamere seisundit parandaks juba lihtne moratoorium kalapüügile pooltes ookeanides. Looduslike ja alternatiivsete ravivõtete süstemaatiline kasutuselevõtt vähendaks tunduvalt suremust koroonatõppe ning leevendaks teisi, objektiivselt tõsisemaidki nuhtlusi – autoimmuunhaigusi, allergiat ja narkomaaniat. Vaesusest aitaksid lahti saada uued majandamismeetodid. Kuid kõigil neil lihtsatel lahendustel on üks ühine omadus: nad eeldavad üksmeelset tegutsemist. Ühtse, ühtehoidva ühiskonna võimalustel ei ole peaaegu mingeid piire. Seepärast on meie aja peamiseks kriisiks – tõsisemaks kui ökoloogiline katastroof, majanduse kokkuvarisemine või pandeemia – tsiviilühiskonna polariseerumine ja killustumine. Kui ühiskonnas valitseb üksmeel, siis on kõik võimalik. Vastasel korral ei suudeta midagi.

Hiljuti lahkunud filosoof René Girardi arvates on see alati nii olnud: juba eelajaloolistest aegadest on ühiskondi kõige suurematesse ohtudesse seadnud üksmeele kadumine. Teoloog S. Mark Heim on andnud Girardi teesile elegantse sõnastuse: “Eriti oma lapsepõlves on ühiskondliku elu võrsed vastuvõtlikud hukatuslikule konkurentsile ja kättemaksuhimule. Kõige esimeseks haiguseks, mis tabab ühiskonda juba enne seaduste ja valitsuste teket, on aina eskaleeruv veritasude nõiaring. Enne kui sellele pole ravi leitud, ei saa ühiskonna areng õieti alatagi.”

Võtted, millega seda haigust on ajaloo vältel ravida püütud, ei sisenda kuigi palju lootust. Heim jätkab:

“Vahendid nõiaringist väljamurdmiseks ilmuvad otsekui imeväel. Kui verivaen ähvardab kogukonna lagundada, puhkeb mingil hetkel rahvajõugu spontaanne ja irratsionaalne vägivald mõne silmapaistva isiku või vähemusrühma vastu. Neid süüdistatakse kõige rängemates kuritegudes, mida kogukond endale ette kujutada oskab – kuritegudes, mis oma pöörasusega justkui oleksidki põhjustanud hädad, mille käes see nüüd vaevleb. Need isikud või rühmad lintšitakse.

Selle halva asja kurb hüve on, et ta tõepoolest töötab. Ühiskond leiab, et see mõrvade rodu, see kõigi sõda ühe vastu on säästnud neid kõigi sõjast kõigi vastu. Ühe isiku ohverdamine patuoinana on hüvitus võlgujäänud kättemaksuaktide eest. See “lööb õhu puhtaks”. Järgnev rahu vaid kinnitab pööraseid süüdistusi, mille järgi ohvriks toodud isikud olidki kriisi põhjuseks: kui patuoina surm toob lahenduse, siis pidi patuoinas ju olemagi põhjus. Surma lepitav jõud on nii suur, et jääb mulje, nagu oleks ohvril olnud lausa üleloomulikke võimeid. Nii jäädvustab müüt ohvri kurjategijana, jumalana või mõlemana ühtekokku.”

Lahendusele eelnevat vastastikuse vägivalla ja anarhia kuhjumist nimetas Girard oma meistritöös “Vägivald ja pühadus” ohvrikriisiks. Ühiskond lõheneb, üha enam võtavad võimust vägivald ja kättemaksuhimu, inimesed ei pea enam lugu tavapärastest kitsendustest ja moraalinõuetest, ja nii mandubki ühiskondlik kord kaoseks. Protsessi kulminatsiooniks on üleminek vastastikuselt vägivallalt üksmeelsele vägivallale: rahvajõuk valib ohvri (või ohvrite grupi), kelle ühisel nõul mahanottimine taastab ühiskondliku korra.

Ka Mõistuseajastu ei ole suutnud seda sügavat lunastava vägivalla mehhanismi välja juurida. Mõistus aitab seda vaid ratsionaliseerida; tööstus annab vägivallale tööstusliku ulatuse ning uusim tehnika ähvardab viia teda uutele kõrgustele. Sedamööda, kuidas ühiskond aina keerukamaks muutub, arenevad edasi ka variatsioonid lunastava vägivalla teemal. Kuid seda mehhanismi on võimalik lammutada. Selleks tuleb teda kõigepealt sellisena näha.

Karnevali surm

Selleks, et need ohvrikriisid ei hakkaks ikka ja jälle oma täielikul kujul korduma, on peaaegu kõigis ühiskondades tekkinud eriline institutsioon – karneval. Ohtra etnograafilise, mütoloogilise ja kirjandusliku allikmaterjali põhjal väidab Girard, et karneval sai alguse rituaalse etendusena, mis kujutas korra lagunemist ja seejärel tema taastumist üksmeelse vägivalla läbi.

Tõeline karneval ei ole hoopiski rahumeelne. Ta peatab normaalsed reeglid, kombed, struktuurid ja ühiskondlikud erisused. Girard selgitab:

“Säärased [õiguslike, ühiskondlike ja seksuaalsete normide] rikkumised on äärmuslikud – kõik erinevused kaovad täielikult. Perekond ja ühiskondlikud hierarhiad muutuvad ajutiselt kehtetuks või pöörduvad vastupidiseks: lapsed ei austa enam vanemaid, teenijad peremehi, vasallid senjööre. Seda motiivi peegeldab juba pidupäeva esteetika – kokkusobimatud värvid, vastassugupoole riietusega uhkeldamine, kirevais rõivais “narride” jämekoomilised tembutused. Karneval sallib ebaloomulikke tegusid ja skandaalset käitumist, õhutades neid isegi takka.

Nagu oodata võibki, toob erinevuste kaotamine kaasa hulgaliselt vägivalda ja konflikte. Alamad loobivad oma ülematele solvanguid, kildkonnad kallavad üksteist üle pilgete ja teotustega. Keset korratust möllavad lahkhelid. Paljudel juhtudel avaldub rivaliteet võistluse, mängu või spordiürituse kujul, mis omandavad mõneti rituaalse ilme. Pidutsejad jätavad oma tööd katki ning anduvad joomisele ja pillerkaaritamisele, tarvitades ära kogu paljude kuude vältel kogutud toiduvaru.”

Karnevali ülesanne on ühiskonda tsementeerida ning juhtida tähelepanu katastroofile, mis ähvardab saabuda niipea, kui see ühtsus peaks vankuma lööma.

Praeguseks on karnevalist jäänud vaid kahvatud jäljed, näiteks jalgpallihuligaanlus, tänavakarnevalid, muusikafestivalid ja pühakutelaupäeva hüüdlause “Kommi või pommi!” “Pomm” on jäänuk kindlakskujunenud ühiskondliku korra ajutisest pahupidipöördumisest.

Druiidide uurija Philip Carr-Gomm iseloomustab samhuinn’i (pühakutelaupäeva eelkäijat keltidel) järgnevalt:

“Samhuinn, mis kestis 31. oktoobrist 2. novembrini, oli ajatuse püha. Keltide ühiskonnal oli, nagu muistsetel ühiskondadel ikka, väga range struktuur ja korraldus, kus igaühel oli oma kindel koht. Kuid keldid teadsid: et selline olukord oleks psühholoogiliselt vastuvõetav, peavad kord ja struktuur aeg-ajalt taanduma ja andma maad kaosele. Samhuinn’i ajal see nii oligi. Selle pidustuse ajaks minetas aeg kehtivuse ja inimesed tegid pööraseid tegusid: mehed riietasid endid naisteks ja naised meesteks, talude väravad tõsteti hingedelt maha ja visati kraavi, hobused aeti võõrastesse koplitesse.”

Tänapäeva modernsed, “arenenud” ühiskonnad ei salli nii kaugele ulatuvat anarhiat ei pühakutelaupäeval ega ühegi teise pidustuse või kultuurinorme järgiva ürituse ajal.

Meie pühad on lõplikult taltsaks tehtud. See ei tõota midagi head. Girard kirjutab:

“See rõõmus ja rahumeelne karneval, millest on välja roogitud igasugune rituaalsus, kõik viited asendusohvrile ja selle ühendavale mõjule, on vaid fassaad, mille taga peitub hoopis midagi muud – ohvrikriis, millega kaasneb vastastikune vägivald. Sellepärast haistavadki tõelised kunstnikud veel praegugi nende tuimaks jäänud karnevalide taga varitsevat tragöödiat, “jõudeühiskonna” odavat utoopiat. Mida triviaalsemaks, labasemaks ja banaalsemaks jäävad pühad, seda selgemini on tunda mingi kõhedakstegeva õuduse lähenemist.”

Viimasest lausest õhkub midagi kurjakuulutavat. Ma olen juba mitukümmend aastat jälginud oma kultuuri manduvaid karnevale rahutusega, millele ma ei oskagi nime anda. Nähes, kuidas pühakutelaupäev on mandunud laste mänguks kuuest kaheksani õhtul täiskasvanute valvsa pilgu all, Kristuse ülestõusmist tähistavad riitused lihavõttejänkudeks ja kummikommideks ning jõulud tarbimisorgiaks, olen ma hakanud üha enam tajuma, kuidas see argipäeva puur, kuhu me endid surunud oleme – see totaalne taltsus, mis püüab täielikult välistada metsikust ja kehtestada aina jäigemat korda – meid lämmatab. Mulle tundub, et tagajärjeks saab olla vaid plahvatus.

Karnevalid ei ole ainult vahend auru väljalaskmiseks. Nad on vajalikud, et meil seisaks meeles inimliku maailmakorra tehislikkus ja haprus ning et me ei laseks sellel endid hulluks ajada.

Massiline hullumeelsus algab siis, kui hakatakse salgama üldtuntud tõsiasju. Iga inimene teab, vähemasti alateadlikult, et need rollid ja persona’d, mis me oleme oma kultuurilises eludraamas omaks võtnud, ei ole meie ise. Me teame, et reeglid, mis on ühiskonnas kehtestatud selleks, et etendus algusest lõpuni läbi mängida, on meelevaldsed. Selles etenduses mängimine, “vankumine-veiklemine sel viivul, mis ta päralt, üle lava” ei tee “väetit näitlejat” iseenesest veel hullumeelseks. Me võime oma elurolle mängida täie innuga, nagu näitleja mängib oma rolli filmis. Ent kui näitleja unustab, et ta vaid näitleb, ning upub nii täielikult oma rolli, et ei suuda sellest enam välja tulla ja hakkab filmi tegelikkusega segi ajama, siis see on juba psühhoos.

Ka meie võime peast segi minna, kui meil puudub võimalus tõmmata hinge ühiskondliku korra konventsioonidest ja oma rollidest selle raames. Massipsühhoosi märgid, mida Lääne ühiskond meie ajal ilmutab, ei tohiks meid imestama panna. Karnevali tänaseks säilinud jäänukid – pühad, mida me ülal juba mainisime, samuti kruiisilaevad oma pidude ja baaridega – ei seisa enam näitemängust väljaspool, vaid on üks osa näidendist endast. Mingit osa karnevali autentsest funktsioonist on kuni viimase ajani täitnud Burning Man ning kultuslikud muusika- ja kunstifestivalid – kuni nad lõpuks Interneti-platvormidele pagendati ja seeläbi kõik oma transtsendentsed võimalused minetasid. Hoolimata organiseerijate kõigist püüetest karnevali ideed elavana hoida, ähvardab Interneti-festivalidest saada järjekordne puhtalt tarbimiseks mõeldud näitemäng: inimene plõksab etenduse käima, seab end mugavamalt istuma ja jälgib mängu.

Festivalid, kuhu tuleb füüsiliselt kohale minna, on teistsugused. Kõigepealt on teekond, seejärel tuleb teha läbi katsumus (tundidepikkune järjekorras seismine). Viimaks jõuab külastaja sissepääsutemplisse (registreerimislaua ette), kus viiakse läbi väike ilmutusrituaal (otsing nimekirjas), et teha kindlaks, kas ta on (varem toodud kohase rahalise ohvri läbi) välja teeninud õiguse osavõtuks. Seejärel annab preester või preestritar pidulisele registreerimislaua tagant erilise talismani, mida see peab kogu ürituse vältel randme ümber kandma. Pärast seda kõike tunneb inimene alateadliku meelega, et ta viibib nüüd teises sfääris, kus tavapärased eristused, suhted ja reeglid on, vähemalt mingil määral, kehtivuse kaotanud. Kõikvõimalikud Interneti-üritused jätavad osavõtja seevastu turvaliselt koju. Sisust olenemata tajub tema keha üritust näitemänguna.

Inimesed on Interneti viimse pisiasjani reguleeritud keskkonnas otsekui luku ja riivi taga, ja see võib nad pikapeale hulluks ajada. Reguleerimise all ei mõtle ma siin tsensuuri, vaid seda, mida elab füüsiliselt läbi inimene, kes istub arvuti taga ja jälgib tegelikkuse kujutust, millel puudub igasugune taktiilne või kineetiline sisu. Internetis ei ole mingeid riske. Muidugi võib keegi teie tundeid haavata, teie maine hävitada või teie krediitkaardi numbri varastada, kuid see kõik jääb kultuuridraama piiresse. Need juhtumused ei ole sama järku nagu libedaid kive mööda ukerdades jõe ületamine, palava päikese all kõndimine või naela seina löömine. Kuna tavapärane tegelikkus on tehislik, siis vajab inimene vaimse tervise säilitamiseks regulaarset ühendust mingi mittekonventsionaalse tegelikkusega.

Tõeliselt toidavad hinge ju ikkagi ettekalkuleerimata, metsikud, reaalsed läbielamised; uusim dieet, mis pakub nende asemele konservpühasid, netiseiklusi, tunnikontrolle, turvalisi vabaajategevusi ja laias valikus tarbimisvõimalusi, teeb nälja vaid veelgi tugevamaks.

Kui autentseid karnevale enam ei ole, elab see ajapikku paisunud nälg end välja spontaansetes kvaasikarnevalides, mis toimuvad Girardi kirjeldatud mustri järgi. Üks sääraseid karnevale on mäss. Nagu tõeline karneval, nii pöörab ka mäss kehtivad käitumisnormid pea peale. Kitsendused ja tabud, mis reguleerivad eravaldust ja sellesse sisenemist, tänavatel ja avalikus ruumis käitumist jne, minetavad “karnevali” ajaks kehtivuse. Ühiskondliku korra lagunemist etendades jõuab rahvajõuk viimaks välja kas tõelise vägivallani või üht või teist laadi pseudovägivallani (mis võib samuti kergesti paisuda tõeliseks vägivallaks). Näiteks võib tuua kujude ümbertõukamise – puhtakujulise rituaali, mida nimetatakse “tegudele asumiseks”, kuigi teod on siin vaid sümboolsed, mitte tõelised. Mõistan põhjendusi, millega seda tegevust õigustatakse (valge rassi üleoleku sümbolitega opereerivate narratiivide lammutamine jne), kuid selle peamine funktsioon on inimesi sümboolse vägivalla akti läbi tihedamalt ühte liita. Ent see ühiskondlike pingete katartiline väljendus ei avalda kuigi suurt mõju sügavamatele asjaoludele, millest need pinged välja kasvasid, ning soodustab nende püsimist seega veelgi.

Mässude karnevallikku mõõdet hakkasin ma mõistma nullindate algul ülikooli õppejõuna. Mõned minu üliõpilased käisid vaatamas korvpallimatši, kus nende kodumeeskonna võidule järgnes mäss, millest nad osa võtsid. Algul väljendasid nad lihtsalt oma rõõmu, kuid hakkasid siis varsti ka aknaid puruks loopima, liiklusmärke maha võtma, talude väravaid hingedelt maha tõstma ja üldse igati ühiskondlikku korda rikkuma. Neis rikkumistes ilmutasid nad tänavakarnevalile omast loovust. Üks üliõpilane meenutas, kuidas ta valmistas vahtplastist “keskmise näpu” ja sellega uhkeldades läbi linna marssis. “Mul ei ole kunagi varem nii lõbus olnud,” ütles ta hiljem. See oli midagi enamat kui taltsas püha, mis püsib viisipärastes raamides – sündinud oli autentne karneval. Ja see polnud sugugi ohutu. Juhtus õnnetusi, kus inimesed said viga. Tõeline karneval on tõsine asi. Normaalsed seadused ja tavad, moraalipõhimõtted ja konventsioonid siin ei kehti. Kujunevad omaenda seadused, mida ei kehtesta võimud, kellele allub normaalne, tavapärane kord, vaid mis arenevad orgaaniliselt; vastasel korral ei ole see õige karneval. Tõeline karneval on põhimõtteliselt vaid perioodiline rituaalne mäss, mis arendab välja omaenda kujundikeele.

Mida rohkem on mingis ühiskonnas jäika korda, järelevalvet ja reguleerimist, seda vähem sallib ta kõike, mis jääb sellest korrast väljapoole. Viimaks jääb järele üksainus mikrokarneval, nimelt anekdoot. Reaalsust mitte nii tõsiselt võtta tähendab astuda sellest korraks välja ning tõdeda, et ta ei olegi nii reaalne, nagu me tavaliselt arvame, näha, et midagi jääb ka väljapoole. Anekdoodis peitub terake sellestsamast tõest, mida väljendab karneval; ta annab meile võimaluse totaalselt tarastatud konventsionaalsest reaalsusest pisut hinge tõmmata. Sellepärast ongi totalitaarsed liikumised nii huumorivaenulikud ja teevad erandi ainult satiirile, mis nende vastaseid alandab ja pilkab. (Satiir, näiteks rassistlikud anekdoodid, on tegelikult instrument ohvrite dehumaniseerimiseks, mis on üks samm nende patuoinasteks tegemisel.) Nõukogude Venemaal võis anekdoodi rääkimise eest Gulagi sattuda; ent tol maal aitasid anekdoodid inimestel ka vaimset tervise juures püsida. Satiir võib olla väga õõnestav – mitte ainult võimude naeruvääristamisega, vaid ka pilaga reaalsuse pihta, mida võim inimestele peale surub.

Kuna huumor õõnestab tavapärast reaalsust, siis on tal ka oluline roll rahusobitajana. Ta ütleb: “Ärme võtame oma vastasseisu nii tõsiselt.” See ei tähenda, et me peaksime vahetpidamata anekdoote rääkima, et oma tähelepanu reaalsusest eemale juhtida ning puhata rollidest, mis me oleme ühiskondliku elu draamas omaks võtnud – ei pea ju ka elu olema vaid lõputu karneval. Ent kuna huumor toimib omamoodi mikrokarnevalina, mis meid kõrgema reaalsuse külge ankurdab, siis on ühiskond, kus peetakse lugu heast naljast, enamasti ka eluterve ühiskond, kus pole vägivaldsete ohvritalitusteni tarvis laskudagi. Ja kui ühiskond hakkab anekdoote poliitiliselt korrektsetesse piiridesse suruma, siis ootavad teda ees needsamad “kõhedakstegevad õudused”, mis ähvardavad ühiskondi, kus karnevalid on taltsaks tehtud. Huumori kadumine on läheneva ohvrikriisi tundemärk.

Terve mõistuse kadumine, mille põhjuseks on inimeste sulgemine libareaalsusse, ongi juba seesama nähtus, mida Girard nimetas ohvrikriisiks ja mille oluliseks tunnuseks on enesehävituslik vägivald. Võiks arvata, et sotsiaalvõrkudes, kus ei ole karta peaaegu midagi peale haavatud tunnete, kaasneb suhtlemisega vähem konflikte kui päriselus. Tegelikult on asi muidugi vastupidi. Üks võimalik seletus on, et kui “elu” korra- ja tavapärane reaalsus minetab transtsendentaalse perspektiivi, siis paisuvad tühised pisiasjad hiiglasuureks ja me hakkame elu liiga tõsiselt võtma. Muidugi ei saa salata meie lahkarvamuste kaalukust, kuid kas me peame nende pärast tõesti lausa sõtta minema? Kas vastaspool, kelle pahesid me oma hädade põhjuseks peame, on tõepoolest nii hirmus? Girard tähendab: “Tänu ritualistliku korra suhtelisele harmooniale oskavad needsamad elajad, kes ohvrikriisi ajal üksteisele kõrri kargasid, enne ja pärast kriisi väga hästi omavahel läbi saada.”

Sotsiaalmeediat jälgides saab selgeks, et me oleme tõepoolest üksteisel kõri kallal, ja mitte miski ei garanteeri, et see jääb vaid kõnekujundiks ja et meid ei ole ees ootamas kõhedakstegevad õudused.

Artikkel on esmalt ilmunud Edmund Burke’i Seltsi kodulehel. Tõlkinud Toomas Rosin.