Filmiarvustus. Toomas Raudam: kõigest hoolimata. “Sandra saab tööd”

Sandra osas näeb Mari Abelit. Foto: Ken Mürk, Kristjan Mõru/ Kopli Kinokompnii.

Prantsuse filosoof Georges Didi-Huberman on kirjutanud raamatu, mille pealkirjast olen need kaks sõna, ühe fraasi võtnud. Pealkiri on: “Pildid kõigest hoolimata. Neli fotot Auschwitzist.” Ja nii oligi: 1944. aasta augustis pildistas üks vang, Sonderkommando liige, juut, kelle ülesandeks oli ajada ahju oma suguvendi, saatusekaaslasi, laagris toimuvat fotoaparaadiga, mille oli üle okastraadi visanud vastupanuliikujast poolakas. Neljale salaja hõlma alt tehtud pildile jäid gaasikambri suunas liikuvad alasti naised, laibahunnik ja paar puuoksa. Pildid (hoidun neid nimetamast fotodeks, foto on midagi efemeerset, pilt jääv) olid ähmased. Pildi tegija riskis eluga.

“Sandra saab tööd”. Lavastaja ja stsenarist Kaupo Kruusiauk. Operaator Sten-Johan Lill. Osades Mari Abel, Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Henrik Kalmet jt. Kopli Kinokompanii

Ometi olid need, sähvatused, ainsad, mis jäid alles tegelikkusest, reaalsusest. Ka natsid tegid oma kuritegudest pilte, hoolimata sellest (jälle, jälle!), et alul oli see keelatud või vähemalt taunitud, tekkisid pisitasa pildistajad, kes ülemuste käske ignoreerisid, ja laboratooriumid, kus pilte ilmutati, ja need pildid on selged, neis oli jäädvustatud töö ja rõõm tehtud tööst, mida natsid peatselt, peale lõpplahenduse lahingut tahtsid jagada maailmaga, paradiisiga, kus elasid vaid tugevad ja töökad, mitte laenujuudid või räpased mustlased või muidu tõbised. Noil piltidel polnud hirmu, isegi surmaminejat võis sundida naeratama.