Kolm tööstusrevolutsiooni vabastasid vaevarikkast kehalisest tööst. Nutikate masinate revolutsioon vabastab pead vaevarikkast pingutusest. Mis saab ülikoolidest ja teadlastest? Kuhu peaks siirduma inimeste unikaalseks peetud vaimne potentsiaal? Mis juhtub enne seda tööturul? Mis on kooli ülesanne?

Konservatiivne ühiskond on nagu Titanicu orkester, mis mängib põlvini vees muutumatust lootvat nooti. Teda kammitsevad harjumused, kehtivad kokkulepped ning hirm uue ees. Murrangu käivitab ootamatu ja tugev jõud. Näiteks COVID-19 sunnil ülikooli õppetöö virtualiseerimine. Millega harjusid enim õppijad. Kaugtööga avastati vabadus geograafilisest asukohast. Tööd pakutakse kohaliku asemel sobivamale. Kõrghariduse kõrvale sünnivad programmid nagu “Google Career Certificates” – pooleaastased kursused, mis aitavad saada kvalifikatsiooni kõrgepalgalistes ja kiiresti kasvavates töövaldkondades, ilma ülikoolis õppimata. Järsku seda tahamegi, aga ei julge tunnistada? Või tunnistame, et ei taha?

Arutelu juht: Kristjan Port (Tallinna Ülikooli professor ja Edasi kolumnist). Osalejad: Lili Milani (geeniteadlane), Linnar Viik (IT-visionäär), Kai Realo (Eesti Tööandjate Keskliidu juht, Circle K Eesti juht). Arutelu toimus Arvamusfestivalil 14. augustil 2021 Paides, Edasi arutelualal “Keeruline lihtsaks, lihtne põnevaks”.

Mõtteid vestlusest:

• Kristjan Port: Hariduse kaudu me üritame edastada midagi, mis on juba olemas. Et me jagaksime teatud väärtusi ja arusaamu. Haridus on üks hästi konservatiivne valdkond. Samas haridus peab tooma midagi uuenduslikku. Dilemma. Mäletan üht näidet, kus kasutatakse ajamasinat. Inimene tuleb ajaloost tulevikku, ehmatab ära – tänaval sõidavad autod, hobuseid ei ole, inimesi on palju, nupule vajutades tuleb muusikat. Ja siis ta põgeneb ühest uksest sisse ja rahuneb, selgub, et ukse peal on silt – “Kool”. Kool on kogu aeg väga konservatiivne olnud. Kas praegu on see aeg, kus me peaksime kooli muutma?
• Lili Milani: Ma tulin 7. klassist Rootsist Eestisse. Rootsis on kõik väga-väga inimlik, südamlik ja rahulik, tempo valitakse kõige aeglasema järgi. Julgen väita, et Rootsi haridussüsteemis ma ei oleks saavutanud oma täit potentsiaali. Eestisse tulles oli aga sihuke tempo peal, korralik õppimine. Ja oli põnev, kordagi ei hakanud igav. Pidime kõike õppima viimse punktini ja ülima täpsusega – aastaarvud, matemaatika, füüsika. Rootsis valitakse 7. klassis üks suund: loodusteadused, majandus või mis sind huvitab. Aga just see, et me õppisime kõike maksimumini – ma usun, et see teebki Eesti haridussüsteemi väga võimsaks.
• Linnar Viik: Kool ja õpetaja peavad lahti laskma sellest krambist – ja nad saavad ka sellest aru –, et nad peavad kõik teadma, et nende käes on tõemonopol. Kollektiivne teadmine on alati suurem. Õpetaja ja õppejõu rolliks on üha enam olla mentor. /…/ Mis puudutab seda, et lapsed peavad olema hommikust õhtuni koolis kinni, siis ma räägin lühikese loo. Mäletan, et mu vanatädi rääkis mulle alati, kuidas nad omal ajal Viru-Jaagupist sõitsid Tartusse laulupeole, terve küla koos, puhkpilliorkester ja puha, mitu päeva sõitsid. Mina väikse poisina mõtlesin tol ajal, et miks nad bussiga ei läinud… Ma olen küsinud oma lastelt: “Mida teie kunagi räägite oma lastelastele, et kui mina noor olin, siis …?” Minu tütar, kes lõpetas just gümnaasiumi, ütles, et tema räägib, kuidas ta käis koolis. Siis kõik lapselapsed küsivad: “Vanaema-vanaema, räägi meile, mis see kool on.” Ja ta siis räägib: “Kool oli selline suur maja, kujutate ette, suur-suur maja. Ja kõik lapsed sõidutatakse hommikul autodega sinna kohale, mõned lähevad ise jalgsi ka, kotid seljas, ja siis nad on seal päev läbi kinni. Nad pannakse eraldi väikestesse ruumidesse gruppide kaupa ja siis neid kontrollitakse. Vahepeal peavad nad minema kõik koos ühte ja sama toitu sööma. Ja siis hoitakse neid seal majas kogu ülejäänud päeva kinni, õhtul lähevad laiali.” See on see lugu, mida tema räägib oma lastelastele. Siis ta ütleb, et “korraga aastal aastal 2020 see kõik muutus”.
• Kai Realo: Olen väga palju pidanud vastama küsimusele, et kust need inimesed tulevad, kes ei oska isegi leiba lõigata. Tõepoolest, me pidime kunagi oma jaamades kohapeal tehtavate võileibade sortimenti piirama, sest oli oht, et meile jäävad ilma näppudeta töötajad sinna. Nende noa käsitsesime oskus ei olnud isegi õpitav. Croissant’e me näiteks lõikasime kääridega. Kui sul on ikkagi üles kasvanud põlvkond, kelle jaoks ainukene sai, mida nad elus näinud on, tulebki kilekotis ja seibitatuna, siis miks inimene peakski oskama leiba lõigata. Nii nagu mina olen küll elus oma vanaema lehma näinud, siis kahtlemata ei oska ma lehma lüpsta. Põlvkond, keda me täna tööturule saame, on just seda nägu, kelleks me oleme ta kasvatanud.