Romet Vaino: metslaste sekka ja tagasi – rännakud Eestimaa lõpus

Foto: Romet Vaino

Juba mõnda aega on mind painanud mingi sisemine sügelus. Identiteedikriis see vist pole, sest tunnen ärevuse asemel stoilist rahu. Koos sellega muidugi ka vajadust võtta mingi uus suund. Ilmselt ei saagi meil elus olla ühtki jäädavat rolli peale inimeseks või pereliikmeks olemise.

Minu jaoks kerkis see teadlikkus eluristmikule jõudmisest kuskil aprillikuise tähistaeva all, kui ootasin keset raba pulmaplatsile saabuvaid tetresid. Tekkis tunne, et väärtushierahiad on äkitselt muutunud. Vahel juhtub, et satud mõnest kogemusest niivõrd joovastusse, et ei tihkakski argipäeva naasta. Seetõttu ei hakanud tol hetkel ka kuidagi üle reageerima.

Poolteist kuud hiljem naasin endise elurütmi juurde ja jätkasin tööga sealt, kust see pooleli oli jäänud. Ent tunne polnud enam päris endine. Mõtlesin, et läheb tegutsedes üle. Mõni kuu hiljem, eestimaises varasuves, oli selge, et mingi faas elus on läbi saanud. Hing ihkab muutusi. Vähendasin töökoormust ja leidsin enam aega iseendale. Kui alguses oli nagu oleks puuga pähe saanud tunne, hakkas aja möödudes vabanenud mõtteruumi tekkima kõikvõimalikke küsimusi iseendale. Mu arust on see hea koht, kus olla. Teada oma tugevusi ja nõrkusi, tajuda üldist suunda, kuhu süda kutsub, ja otsida siis seda uut võimalust eneseteostuseks. Sellises meeleseisundis olen vedanud end Eestimaa erinevatesse nurkadesse.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (49)