Filmiarvustus. Toomas Raudam: film, millel pole kõrvaltegelasi! “Vee peal”

Vee peal. Kaader filmist.

Kui ma väike olin, kuulsin iga päev kisa: “Ma tapan su ära! Ma tapan su ära!” Need olid mu naabrid, mees röökis, naine kriiskas, jooksis eest, juuksetutid lendasid. Ülalhoovis oldi tagasihoidlikumad ja vaid harva juhtus, et raevunud naine alussärgis meest mööda õue plekk-kopsikuga taga ajas. Nii kord kuus, mitte enam. Mees põgenes puuriida taha. Olen alati soovinud, et selline aeg kunagi ei kaoks. Vägivald peab jääma! Filmi arvustab kirjanik Toomas Raudam.

“Vee peal”. Režissöör Peeter Simm. Stsenarist Olavi Ruitlane. Operaator Manfred Vainokivi. Näitlejad Rasmus Ermel, Aurora Aleksandra Künnapas, Kalju Orro, Maria Klenskaja jt.

Mina olen Stalini laps, sündinud kuus aastat enne suure juhi surma (1947) ja minus köevad need jumalavallatud, moodsa sootsiumi vastalised soovid veel kirglikumalt kui Kibuõlist (nii ta ise räägib) pärit Peeter Simmil, kes on minust viis aastat noorem ja kes sündis siis, kui Stalin suri (1953). Rääkimata siis pelgliku silmavaatega kirjatsurast Olavi Ruitlasest, kes olevat sündinud 1969 ja on minust… Ei viitsi arvutada, arvutage ise.