Filmiarvustus. “Green Book” – inimlik lugu erinevuste ületamisest

Filmist jääb üldiselt helge emotsioon, kuid see annab ka mõtteainest tänapäevase rassismi kontekstis.

„Roheline raamat“ (’Green Book’) on südamlik ja ehtinimlik lugu kahe väga erineva saatuse ja iseloomuga inimese kohtumisest, mida kaunistab õnnestunud kunstnikutöö. Tõsielusündmustel põhineva film räägib loo USA-s 50.-60. aastatel tuntuks saanud geniaalsest afroameerika pianistist Dr Don Shirleyst ja tema autojuhist ja ihukaitsjast Tony Lipist. Film on võitnud 3 Kuldgloobust ja 3 Oscarit: parim stsenaarium, parim film, parim meeskõrvalosatäitja (Mahershala Ali).

Filmi sündmustik käivitub, kui Don Shirley autojuhi kohale kandideerinud rohmakas ja vägivaldsusele kalduv Tony Lip saab selle ametikoha ning duo asub Shirley kontserttuurile tugevalt segregreeritud lõunaosariikidesse. Nime on film saanud reaalselt eksisteerinud raamatuformaadis teejuhi “Green Book” järgi, millesse olid kogutud tollal afroameeriklastele ja „värvilistele“ ohutud kohvikud, sööklad, majutusasutused.

Filmi trumbiks on lisaks näitlejatöödele hea ajastutunnetus ja kunstnikud on loonud võluva miljöö, kus annavad tooni nii kostüümid kui tollased autod, mööbel, üldine tänavapilt. Eriti külluslikuna näib muusikageeniuse Don Shirley elamine, mis on täis nipsasjakesi ja väärtuslikku vara maailma kõige eksootilisemaist paigust. Nii mõnedki kaadrid on komponeeritud hoolika värvitunnetusega, mis toetab visuaalselt Don Shirley kui tegelase maitsekust ja väärikust.

Filmikriitik Andrei Liimets on välja toonud, kuidas „Roheline raamat“ heidab rassismile pealiskaudse pilgu, olles siiski tehtud valgete poolt ja olles seega nii või naa väline kõrvaltvaataja pilk tegelikule olukorrale 50.-60. aastate USA-s.

Tõepoolest, film keskendub pigem kahe inimese ühisele teekonnale ja teineteiselt õppimisele, tuues rassismitemaatika sisse pigem karikeeritult, viidatult. Pigem ongi see lugu kahest mehest, kes alguses küll oma erinevate taustade ja väärtuste tõttu tugevalt põrkudes siiski üksteisemõistmise saavutavad ja oma erinevusi aktsepteerivad. Kui haritud ja emotsioone endasse peitev Shirley õpetab Tony Lipile nii avatust, sallivust ja austamist kui ka veidi rafineeritumat lähenemist ja teeb ta tuttavaks kunstidega, siis Tony Lip omakorda toob Don Shirley elevandiluutornist alla ja tõestab talle kogukonna ja inimestevaheliste suhete olulisust.

Tugevaimatena mõjuvad stseenid, kus Don Shirleyt näidatakse täieliku „võõrana“, kes ei kuulu ei haritlaste seltskonda (nahavärvi ja sallimatute hoiakute tõttu) ega ka afroameeriklaste kogukonda (kuna ta on kõrgelt haritud ja tegutseb valdkonnas, kus afroameeriklasi pole). Teravalt lõikab stseen, kus auto peatub lõunaosariigi teepervel ning ja kõrval põllul töötavad afroameeriklased peatavad tegevuse, olles harjumatust võimusuhtest ja vaatepildist valge-mees-toimetab-autoga- kuna-afroameerika-mees-on-ülikonnas-ja-ootab lummatud ja segaduses.

Mahershala Ali näitab siin rollis taas oma mitmekülgsust ja andekust näitlejana: vaoshoitud pinge ja väärikus ei kao pea hetkekski, just intelligentsuse ja vaimujõuga püüab Shirley tõestada oma tõsiseltvõetavust ja annet. Vaid korraks, stseenis, kus ta hooga autost minema kõnnib ja karjub, kuidas ta ei kuulu kuhugi, lahvatab see pinge põlema. Mahershala Ali meisterlikkus avaldub peensusteni lihvitud pilguheitudes, žestides, üldises hoiakus.

Viggo Mortensen seevastu, kes on muidu vaatajaile meeldejäänud pigem peenemaid isiksusi kehastades, mängib veenvalt ka rohmakat-jõulist tüüpi, itaalia päritolu Tony Lipi, kes harjunud kõigis olukordades kasutama pigem rusikaid ja relvi kui sõnu. Ja, mis seal salata, lõunaosariikides ettetulevais konfliktiolukordades päästab see korduvalt nii tema enda kui Don Shirley naha. Veidi jääb aga häirima, kuidas mitte-itaallasest näitleja kehastab üsna sterotüüpseid itaalia peresituatsioone, pildudes tavapäraseid väljendeid n-ö tüüpilise itaallase intonatsiooniga – see lihtsalt ei mõju stseenides osalevate reaalselt itaalia päritoluga näitlejate kõrval nii veenvalt.

Filmist jääb üldiselt helge emotsioon, kuid see annab ka mõtteainest tänapäevase rassismi kontekstis. „Rohelise raamatu“ kõrvale tasub kindlasti vaadata ka dokumentaalfilme, mis kirjeldavad segregatsiooni ja sellevastaseid püüdlusi täpsemalt ja kontekstitundlikult. Head vaatamised on näiteks omas ajas vastuolusid tekitanud Mustade pantrite liikumist avav film “The Black Panthers: Vanguard of the Revolution”, dokumentaal “I am not Your Negro” karismaatilisest afroameerika kirjanikust ja ühiskonnategelasest James Baldwinist ja rassilisest diskrimineerimisest, ning muidugi Martin Luther Kingi ja Malcolm X-i tegemisi kajastavad dokfilmid. Muideks, tasub vaadata ka usutlust Don Shirley Eestist pärit bändikaaslase, tšellist Jüri Tähega, kes kogu kontserturnee ise kaasa tegi. Luues filmile konteksti, annavad need ehk rohkem mõtteainet, avades enam kihte, mis seotud tollase ühiskondliku elu ja maailmavaadetega.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (27)