Viinistus leidis augusti lõpul aset rikkaliku kunstiprogrammi ja teadlaste ettekannetega sisustatud konverents “Biotoopia”, kus arutleti uute ja valdkondadevaheliste lahenduste ning ideede üle keskkonnakriisi ja inimkonna tuleviku valguses. Konverentsi kureeris Eesti kunstimaastikul selgelt eristuva käekirjaga fotograaf Peeter Laurits, kelle enda loomingus on samuti tooni andnud looduse, teadvuse ning liikidevaheliste suhetega seotud teemad. Viimastel aastatel ökoloogilise hoiaku ja liikide kooseksisteerimise tähtsust rõhutav kunstnik avas Edasi kaasautorile Iiris Viirpalule oma nägemust inimkonna ees seisvatest probleemidest, kunsti ja teaduse ühitamise kasust ning kirjeldas ka looduse mõju oma kunstipraktikale.
Äsja toimus sinu kureeritud konverents “Biotoopia”, mis üllatas oma teemade laia ulatuse ja põneva valdkondadevahelisusega. Minule kui humanitaarile pakkusid mitmed ettekanded rohkelt uut teadmist ka bioloogiast. Miks otsustasid just sellise formaadi kasuks, kus kunstnikud kohtusid mitte ainult humanitaaridega, vaid ka loodusteadlastega? Kas meie põhiline probleem – keskkonna muutumine inimtegevuse tõttu – on juba iseeneses nii keerukas ja mitmetasandiline küsimus, et see vajabki interdistsiplinaarsust?