Erkki Otsman: sinise ingli tuules – Marlene Dietrichi mitu nägu

Iga inimese elul on oma lugu ja mitmete inimeste lugudest saab kokku ajalugu. Filmi- ja varieteetähe Marlene Dietrichi elulool on kindel koht Saksamaa ajaloos. Populaarse ajakirja Spiegel eelmise aasta alguse erinumbri “Die 20er Jahre” esikaant illustreerib torukübaras ja frakis šarmantne Marlene, kelle süütult jultunud silmavaates peegeldub tolle aja pööraste kahekümnendate elu. Meil on käes jällegi kahekümnendad aastad, mis ehk paraku küll nii kuldselt ei alanud kui saja aasta eest. Kuid uued näod tuleviku väljaannete esikaantel saavad jäädvustama ka praegust kümnendit. Marlene Dietrich oli mitmetahuline naine, teda on iseloomustatud kui maailmakuulsat filmitähte, varieteelauljatari, ema, abikaasat, armukest, vampi, lesbilist, vabadusvõitlejat, intelligenti jne, kuid ehk oli ta eelkõige andekas ja võluv naine, kelle seiklusterohkest eluloost on saanud ajalugu.

“Ich bin, Gott sei Dank, Berlinerin”

“Ma olen, jumalale tänu, berliinitar” on Marlene Dietrich öelnud ning lisanud, et just Berliini lihtne huumor on aidanud tal kogu elu end paremini tunda ja maailma kurbust kergemini taluda. Tulevane filmitäht, kes sündis Berliinis Schönebergi linnaosas 27. detsembril 1901 (eksisteerib ka teisi sünniaasta variante, kuna väidetavalt segastel aegadel ja asjaoludel läks kaduma Marlene pass ning seejärel kandus sünniaasta järgmisse sajandisse) sõjaväelase peres nimega Marie Magdalene, saades vanemate arvates niimoodi jumalaema kaitse. Ajastule popilt prantsuspäraseks muutis nime nooruses oma filmikarjääri alustades Marlene ise. Vanemad soovisid tütarlapsele anda hea hariduse, saates ta Weimari internaatkooli muu hulgas prantsuse keelt ja viiulimängu õppima. Tüdruku käitumine koolis tegi aga neile muret, sõbrustas ta ainult poistega (see polnud 20. sajandi algusaastatel kombeks) ning puberteedi saabudes läks asi veelgi keerulisemaks. Marlene päevikus, mida ta väidetavalt kogu elu pidas, võib lugeda 1916. aasta 9. novembri sissekandest järgmist:

“Kell veerand seitse läksin patseerima. Mulle öeldi, et Fitz oli seal kell kuus. Mul ei vea ka üldse! Ootasin, lootes, et ta tuleb tagasi, aga kus sa sellega. Oleks olnud vahva, kui ta oleks meile tulnud, sest Mutti oli linna sõitnud. Pärast nägin Fitzi viiulitunnis: ma lähen alati tundi enne, kui tema oma lõpeb. Kui aga Herbert Hirsch seda kõike teaks! Ta tegi mulle Hartsbadis vasikasilmi. Herbert oli päris huvitav. Eriti huvitav oli tema kuum suudlus pimedas koridoris, mille pärast sain tema peale kole vihaseks. Ta on 14, kuid käitub nagu 17-aastane. Ta oli mulle Berliinis meeldivaks vahelduseks.”

Kõikide muude huvide kõrval tekkis noores Marlenes kõikehõlmav tung olla laval. Tema esimene ülesastumine laval toimus 1922. aastal Berliini revüüteatris Das Grosse Schauspielhaus. Tummfilmiajastul tegi ta aastatel 1922–1929 kaasa kolmeteistkümnes linateoses. Paraku neid osatäitmisi Marlene eriti oma memuaarides meenutada ei soovi. Lisan siinkohal lugejale vaatamiseks näitena 1928. aasta filmi “Ich küsse ihre Hand, Madame”, milles kõlab Richard Tauberi esituses praegugi tantsuorkestrite repertuaari kuuluv samanimeline tango.

Kahekümnendate Berliini möllavas elukeerises pöörles ka Marlene. See oli ühelt poolt aeg, mil ta lõi pere Rudolf Sieberiga ning 1924. aastal sündis neil tütar – Maria, kes on laiemale üldsusele tuntud kui Maria Riva ning on oma emast kõmulise biograafilise raamatu autoriks. Teiselt poolt oli see aeg, kus vabameelsus elus ja ühiskonnas keeras oma vindid üha kõrgemale. Marlene Dietrich esines mitmes kuulsas revüüetenduses, mängides neis poisilikku tüdrukut ehk garçonne’i, kes meelsasti semmib lisaks meestele ka naistega. 1928. aasta revüüetendusest “Es liegt in der Luft” pärinevas  laulus “Wenn die beste Freundin” vestlevad parimad sõbrannad, Dietrichi partneriks lauljatar Margo Lion, oma abikaasadest, kuid kahemõttelised laulusõnad jätavad kujutlusruumi ka muudeks tegevusteks.

Siniseks ingliks loodud

Juba kahekümnendate lõpuks oli Marlene Dietrich leidnud oma näitlemisstiili, mis põhines paljuski tummfilmide osatäitmistel: väikesed, piiratud žestid ja mitmetähenduslikud, arrogantsed pilgud. Nendele lisaks veel revüüdes harjutatud madal ja sensuaalne hääletämber ning nõnda tekkiski elegante, kergelt igavlev naisetüüp. See tüüp sobis suurepäraselt filmi “Der Blaue Engel” / “Sinine ingel”. Maailmakuulus režissöör Joseph von Sternberg otsis oma uude linateosesse staarnäitleja Emil Janningsi (ta on siiani ainuke saksa näitleja, kes on võitnud Oscari) kõrvale naisosatäitjat. Lisan järgnevalt lingi videole, kus Marlene osaleb filmi proovitestis, mille ta muidugi edukalt läbis – vaata videot siit.

“Sinine ingel” oli mitmeti eriline film. Teos esilinastus Berliinis 1. aprillil 1930, olles esimeseks helifilmiks Saksamaal. Sellest filmist tehti lisaks ka ingliskeelne variant USA publikule. Selle filmi edu tuules sõitis Dietrich koos Sternbergiga Hollywoodi ning nende koostöö seal läbi kuue filmi kestis kuni 1935. aastani. Filmis mängis Marlene kabareelauljatari Lola-Lolat, kes võrgutab lugupeetud professori Unrati, kes seejärel käib alla ja kaotab ühiskonna poolehoiu. Filmi tunnuslauluks on Friedrich Hollaenderi (tema on kirjutanud laulud paljudele filmidele Dietrichiga) loodud “Ich bin von Kopf bis Fuss auf Liebe eingestellt” / “Olen peast jalgadeni armastuse jaoks seatud”. Kabareenumber on lavastatud niimoodi, et lava tausta on paigutatud prisked girl’id, kes varjutavad oma korpulentsete kehadega siis veel veidi täidlast Dietrichi. Lauljatari saledad jalad said sellest stseenist alates tema kaubamärgiks ning tema filmitegelase eriline lummus jättis tagaplaanile juba tunnustatud meisternäitleja Janningsi. Uus täht oli sündinud. 

Hollywoodi staari heitlik elu

Paraku ei saanud Saksa filmitööstus Marlene fenomenist veel aru ja lasi näitlejannal rahumeeli koos von Sternbergiga Hollywoodi platseeruda. Temast sai stuudio Paramount Pictures esidiiva, kes pidi konkureerima Metro-Goldwin-Meyeri stuudio aristrokraatliku ja mõistatusliku Greta Garboga. Hiljem juba väärikas eas rääkis Marlene kahe näitlejanna vahelisest võistlusest järgmist:

Koostöös Joseph von Sternbergiga, keda Marlene kutsus ka Leonardo da Vinciks kaamera taga, kujunes lõplikult välja näitlejanna imago. Tema näo uues sümmeetrias näis nüüd peituvat kõik: mõistatuslikkus, igatsus, ahvatlus, soojus, haavatavus, tüdimus. Filmitäht lasi edaspidi alati võtteplatsile enda ette paigaldada täispikkuses peegli, et selle abiga lihvida oma žeste ning kontrollida valguse langemist näole. Marlenest endast sai valguse ja varju kunstnik ning selle tõestuseks tasub tutvuda fotodega, mis näitlejannast on võetud. Nende esimene film Hollywoodis oli 1931. aastal valminud “Morocco”, tema partneriks filmis oli noorukene Gary Cooper, ning see oli pea sama sensatsioonilise kuulsusega kui “Sinine ingel”. Marlenest sai esimene naine filmilinal, kes kandis meesterõivaid (näitlejanna tegi seda ka eraelus). Samuti jätkas näitlejanna oma kahemõttelist mängu nii laval kui lava taga meeste ja naistega. Selle illustreerimiseks lisan ma stseeninäite filmist ning lisaks ka stiilivõrdluse Greta Garboga – vaata videot siit.

Marlene edu maailmas ei andnud rahu Saksamaal võimule tulnud natsidele. Kolmanda Reich’i propagandabossile Joseph Goebbelsile isiklikult Dietrichi poolt mängitud naisetüüp ei meeldinud, kuid teda häiris rohkem see, et saksa kinostaar tähistas oma edu Hollywoodis ja mitte Berliinis. Kui Marlene külastas 1936. aasta jõulude paiku Londonit, siis saatis Goebbels  oma saadiku veenma teda kodumaale tagasi tulema, pakkudes talle UFA stuudio esinäitlejanna kohta ja palka. Seda leping jäi aga vastu võtmata ning enne II maailmasõja algust 1939. aastal sai Marlene Dietrichist Ameerika Ühendriikide kodakondne. Siit algas tema võitlus natsirežiimi vastu. Esialgu oli tema relvaks külalislahkus Euroopast üle Atlandi pagenud režiimipagulastele. Tema Hollywoodi-kodu oli ajutiseks pelgupaigaks mitmetele kunstiinimestele, kelle seas olid Ernst Lubitsch, Lion Feuchtwanger, Erich Maria Remarque, hiljem ka Jean Gabin ja Jean Renoir. Näitlejanna oli filmiosariigis kuulus oma kokakunsti poolest ning oma külalistele pakkus ta ikka rammusaid Saksa roogasid, nagu munapuder, jõupuljong, ühepajatoit, kapsarullid, vähisabasupp jne. Hiljem andis ta oma retseptikogust välja ka raamatu “Ick will wat Feinet”.

Samas tema edu filmilinal kolmekümnendate teisel poolel kahanes ning USA kinoomanikud nimetasid teda ning lisaks veel teisi filmitähti nagu Greta Garbot, Joan Crawfordi, Katherine Hepburni ja isegi Fred Astaire’i kassamürgiks. Marlene vahetas filmistuudiot ning Metro Goldwin Meyer pakkus talle 1939. aastal peaosa vesternis “Destry Rides Again”, milles näitlejanna pigem demonstreeris oma koomikuannet. Selles filmis on ka erakordsed stseenid naistevahelisest kaklusest, millest veidi aimu saab järgmises treileris:

Lauluga rindel

Kui algas maailmasõda, oli Marlene USA-s ja osales järjest uutes filmides, kuid ainult näitlemine teda enam ei rahuldanud. Tema uus kodumaa oli astunud sõtta tema isamaaga. Algselt aitas ta teha reklaami Hollywood Victory Committees sõjalaenu obligatsioonide müügiks, käies isegi potentsiaalsetel sponsoritel ööklubides põlve peal istumas, et neilt vajalik kinnitus abiks kätte saada. Seejärel lõi ta koos teiste artistidega trupi, et külastada sõjaväebaase ja haiglaid. Kuid Marlene soovis veel lähemalt sõda kogeda, ta tahtis ise rindele minna. See soov täituski tal 1944. aastal ühingu United Service Organisation meelelahutaja ja väeosa tugiisikuna ning ta  jõudis rindele Euroopasse. Järgneva videolõigu kuuendal minutil näeb Marlene Dietrichit tervitamas kõnega ameerika sõdureid Itaalias ja seejärel muusikut Irving Berlini (laulu “White Christmas” autor) esinemas lahingute vaheajal.

Seda, et Marlene koges tegelikult sõda, saab aimu tema memuaaride kirjaridadest: 

Sisenen telki. Selles on küllaltki pime, siis langeb üks valguskiir sisse ja tungib läbi pimeduse… Hirmuäratav vaikus… Üks halastajaõde istub liikumatult paigal, ootab, millal teda võiks vaja minna, miski ei liigu. Ja siis need voodite read. Nendes lamavad poisid, nad magavad või on teadvuseta. Iga voodi kõrval seisab tilgutistatiiv, mille küljes ripub mahuti – mahuti verega. Ainukene liikumine telgis, ainuke heli kogu telgis on veri, mis mulksub, ainuke värv kogu telgis on vere värv. Sa seisad seal, ja elu niriseb mahutitest poistesse. Sa näed, kuidas see voolab, sa kuuled seda…”

Marlene ehk kõige kuulsam laul pärineb sõjaajast. Laulu “Lili Marlen” saksakeelse variandi algesitajaks oli Lale Andersen. Dietrich aga võttis selle loo oma kavasse, olles rindejoonel Belgias, Hollandis ja Saksamaal, kus liitlasvägede sõduritele mõeldud raadiosaateid said kuulata ka Vaterland’i eest võitlejad. Laul, mis oli meeletult populaarne nii ühel kui teisel pool kaevikuid, kõlas tema esituses kõigile sõduritele sõjas.

Filmid Saksamaale ja Saksamaast

Kui suur sõda läbi sai, naases Marlene 1945. aastal üle pika aja Berliini, et kohtuda seal emaga, kes olles küll sõja üle elanud, aasta pärast seda siit ilmast lahkus. Dietrichi järgmine külastus sünnilinna toimus alles 1960. aastal, mil ta andis kontserdi Lääne-Berliini Titania Palace’is. Berliinlased võtsid teda vastu plakatitega “Marlene go home!”, “Marlene, where is your home?” Kuid kodulinn ja Saksamaa jäid sõjajärgselt näitlejatari huviobjektiks ka kinolinal. 1948. aastal valmis Billy Wilderi film “A Foreign Affair”, mille tegevus toimub Berliini varemetel ning Marlene mängib ööklubi lauljatari, kes jagas sõja ajal voodit Gestapo ohvitseriga. Järgnevalt kõlab laul “Ruins of Berlin”.

Umbes sarnane stseen, kuid lauluga “I May Never Go Home Anymore”, sõjaväelastele ööklubis on vaadatav teises Wilderi vändatud filmis “Witness of the Prosecution” aastast 1957, näitlejanna oli siin ühe natsikindrali lese rollis.

Ning lisan siia juurde ka teise, suurepärase filmisstseeni “Don’t leave me”, milles Marlene demonstreerib võimsalt oma psühholoogilist mänguoskust.

Kolmas Saksamaale pühendatud, mitme Oscariga pärjatud film Marlene Dietrichi osatäitmisega on Stanley Krameri “Judgement at Nuremberg” (1961), kus tuuakse vaatajani ajaloolise Nürnbergi protsessi sõjaväetribunali detailid. Näitlejannat näeb siin samuti natsisõjaväe kõrge ohvitseri lese rollis. Marlene on oma mälestustes märkinud, et selle osatäitmise juures oli talle eeskujuks tema enda ema ning et rolli tekst sai kirjutatud nii, et filmivaatajani tuua Saksa rahva arusaamad sõjast ning selle koledustest. Iga kodanik, lihtsõdur ja isegi kindral ei olnud teadlik sellest, mis toimus koonduslaagrites.

Küpsed aastad 

1950ndatest aastatest hakkas Marlene Dietrich rohkem esinema laval kontsertidega, esitades enamasti laule filmidest. Kõik sai alguse meelelahutuse pealinnast Las Vegasest, kuid edasi liikus ta oma show’dega pea kõikidesse suurematesse metropolidesse Ameerikas ja Euroopas. Ta esines ka sotsialistlikes riikides, näiteks Poolas, Tšehhoslovakkias ja Nõukogude Liidus. Laul, mis saavutas tema esituses seal ning samuti ka Iisraelis suure kuulsuse, oli maailma 20 populaarseima poliitilise laulu hulka kuuluv “Where Have All The Flowers Gone”. Lauljatar lõi sellest loost oma saksakeelse variandi, säilitades algteksti monotoonselt kasvava pompöössuse.

Lisaks sõjavastastele lauludele oli kindel koht Marlene show’des lustlikutel ja koketeerivatel lugudel tema filmidest. Neid esitades meenusid ehk talle endale tema kümned ja kümned erinevad armulood maailma kuulsuste ja vägevatega, kelle nimede nimetamine jäägu teise artikli osaks. Sõna der Dietrich tähendab saksa keeles muukrauda ning missis Dietrich oli tõeliseks südamete muukrauaks. Järgnevalt pakun vaatamiseks 1972. aasta show’d Londonis, kus Marlene esitab laulu “They Call Me Naughty Lola”, mis pärineb tema läbilöögifilmist “Sinine ingel”.

Marlene tütre Maria Riva eraeluliste skandaalsete paljastuste poolest kuulsaks saanud raamatus oma emast kirjutab ta, et Dietrichi karjäärile said saatuslikuks just tema jalad ja seda mitmes mõttes. Show-diival õnnestus 1975. aastal lõpukummardust tehes kukkuda orkestriauku ja murda jalaluu. Edasi võttis näitlejatar osa vaid ühe episoodilise rolliga filmist, et seejärel sukelduda pea viieteistkümneks aastaks kinnisesse korterisse Pariisis, suheldes ainult valitud inimestega telefonitsi. Viimane film Marlene Dietrichiga oli 1978. aastal valminud “Schöner Gigolo, armer Gigolo”, mille peaosas oli nooruke David Bowie. Näitlejanna esitab stseeni lõpus tuntud loo “Just A Gigolo”, lauldes:

“There will come a day and youth will pass away
What, what will they say about me
When the end comes I know there’s a just a gigolo’s
Life goes on without me”

Marlene Dietrich valis teadlikult oma viimaseks elukohaks Pariisi, kirjutades raamatus “ABC meines Lebens”, et Pariis on linn, mis alati täidab selle, mida temalt ootad. Samas kirjutab ta seal üksinduse kohta järgmist: 

“On kulutatud palju jõudu ja energiat, et ületada naiste seas antipaatiat üksinduse vastu. Tunnistan üles, et isiklikult mulle meeldib vahetevahel kodus üksi olla. Nõnda on lihtsam teha koduseid töid, valmistada ette laste ja abikaasaga seotut. Kui aga see kõik on tehtud, ei tohiks naine üksi jääda (muidugi juhul, kui ta on normaalse mõistuse juures).”

Marlene Dietrich suri 06. mail 1992 Pariisis, kuid sängitati mulda kümne päeva pärast Berliini Friedenau kalmistule oma ema kõrvale. Alates 1996. aastast on Berliini uuesti loodud Potsdameri platsi osaks Marlene Dietrichi plats, kus asub ka Filmimuuseumis Marlene Dietrichi kogu tema dokumentide ja meenutusesemetega.

Kutse kontserdile

Lugupeetud lugeja, kutsun Sind meie kontserdile “Minu Zarah ja Marelne”, mis toimub 14.09 kell 19 Estonia teatri kammersaalis. Meie uus kabareelik kava on kummarduskontsert kahele saksa kultuuriruumi diivale – Zarah Leanderile ja Marlene Dietrichile. Need naised laval ja ka elus teadaolevalt omavahel ei kohtunud, sest saatuse tahtel lahutasid nad II maailmasõja ajal erinevate poolte sõdurite ja kodanike meeli.

Ma olen eelnevatel aastatel esitanud eraldi kavasid mõlemast diivast. Seekord tuleb ühine kava, sest on põhjust ka tähistada: Marlene Dietrichil möödub 120 aastat sünnist ja järgmisel aastal 30 aastat lahkumisest ning Zarah Leanderil 115 sünnist järgmisel aastal ja sellel aastal 40 aastat lahkumisest. Need on muidugi paljad arvud, kuid siiski. Samas püüan läbi selle kava tuua publikuni möödunud aja hõngu, glamuuri, huumorit ja varieteemuusika klassikaks küpsenud laule. Mind saadab klaveril Benno Margus.

Allikad:

  • Marlene Dietrich, “Ich bin, Gott sei Dank, Berlinerin”
  • Marlene Dietrich, “ABC meines Lebens”
  • Maria Riva, “Marlene Dietrich”
  • Vernissage nr. 2/01, “Marlene und Berlin”

Erkki Otsman

Erkki Otsman on muusik ja artist. Loe artikleid (12)