Mäletad veel neid aegu, kui (külateel) polnud teeperv isegi valge joonega eraldatud ja jalakäijana pidid puid ja maid autodega jagama? Rattaga tee ääres sõitmisest ei tahtnud mõeldagi. Tänaseks on muutunud normaalsuseks, et iga uue (ja ka vana) tee äärde ehitatakse tee kergliikluseks. Ja seda nii Tallinnas kui ääremaal. Viimastes vaat et ägedamadki ja pikemad ja laiemad kui pealinna ära mahuks. Hing kohe rõkkab sees seda mugavust nähes, aga millegipärast pole argipäev alati nii roosiline ja vahel ei taha need kergliiklejad (jalakäijad, ratturid ja tõuksitajad) kuidagi sinna teele sõbralikult ära mahtuda – miks on nii, et kui ma olen jalakäija rollis, siis ei leia ma alati mõistmist rattaga liikujatelt ja vastupidi?

On päikesepaisteline sügispäev, mis on meelitanud kergliiklusteed väisama nii noored, vanad, pered, koerajalutajad ja lapsekärutajad, nii jalgratturid kui tõuksitajad (kondi- ning elektrijõul liikuvad) jt, kes tahavad nautida neid sooje hetki enne sügispimeduse ja rõskuse saabumist. Vaadates aknast välja, silman seda kohatist kaost, kus aeg-ajalt pidurid krigisevad, väega sõnad lendavad huulilt, aga päeva lõpuks jäävad enamus inimesi jalgele ja jõuavad oma sihtpunkti. Kirgliku jalutajana ja veel kirglikuma ratturina liigun ma ka ise mööda nn kerkasid ja paratamatult mõtisklen meie liikluskultuuri ja ligimesearmastuse üle.

Karmen Reinpõld

Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (15)