„Me võlgneme president Jeltsinile 20. sajandi ühe suurima geopoliitilise heateo, sest tema vaprus ja otsusekindlus augustis 1991 — vanameelsete võimupöördekatse ajal — kuulutasid kadu NSV Liidule kui totalitaarsele režiimile ning andsid vabaduse kümnetele miljonitele inimestele. Eesti on tänulik president Jeltsinile tema abi ja toetuse eest Eesti iseseisvuse taastamisel ja selle tunnustamisel“. Müts maha. President Toomas Hendrik Ilvesest ilusamini ei ütle mitte keegi.

Eesti on tõepoolest tänulik, paikneb ju Tallinna vanalinnas Nunne tänaval ainus monument maailmas Vene Föderatsiooni presidendi mälestuseks. Bareljeef, mis on võtnud meie riigi oponentidelt paljud relvad süüdistamaks Eesti riiki ja konkreetselt eestlasi russofoobias ja kes teab milles veel.  Sest need süüdistused ei vasta tõele – me oskame olla tänulikud oma sõpradele isegi siis, kui peavoolus domineeriv lakeikultuur seda ei toeta.

See on Eesti kodanikuühiskonna ja mõnede kõrgete Eesti riigiametnike ja poliitikute tasandi kummardus Jeltsini perekonna isikus kõigile kaasaegsetele Venemaa demokraatidele, kelle roll Eesti taasiseisvumise protsessis oli hindamatu. Näiteks jääb mulle alatiseks meelde vestlus Ene Ergmaga, omaaegse Riigikogu spiikriga, kes teatas ilma igasuguse sissejuhatuseta „poisid, mind te veenma ei pea, ma olin neil päevil Moskvas, mulle on kõik selge“. Avalikku toetust tuli bareljeefi avamisel avaldama ka haridus-ja teadusminister Jaak Aaviksoo, Tallinna linna tasandil toetas ideed linnapea Edgar Savisaar.

Sellele suurepärasele koostööle vaatamata on Eesti ainuke Balti riik, kelle liidrid ei ole kolmekümne aasta jooksul leidnud endas seda jõudu, julgust ja suuremeelsust, et öelda „Suur Aitäht“ ka ametlikul tasandil. No mis seal ikka, eks eestlane ongi ju veidi sellise aeglase käivitusega rahvas. Ka roosiaia vastuvõtu traditsioon, 20. augustit üldse mingiks kuupäevaks pidamine tekkis ju samuti suhteliselt hiljuti ning mitmed 1990-1991 aasta sündmustes võtmerolli mänginud inimesed said kutse vastuvõtule esmakordselt kuu aega tagasi. Sic! Seega, oleme positiivsed ja teeme ära, tõstame Eesti riigi oma Balti naabrite kõrvale, 24. veebruarini on just paras aeg minna.

Balti riikide viimase kolmekümne aasta üks säravamaid poliitikuid, muuseas absoluutselt juhuslikult Läti presidendiks valitud Vaire-Vike Freiberga tegi esimese katse Boriss Jeltsinit Läti riigi poolt ametlikult tänada veel nullindate alguses. Siis jäi see keeruliste kahepoolsete suhete taha, kuid Freiberga ei jätnud jonni. Pool aastat enne Jeltsini siitilmast lahkumist, kutsus president Freiberga Jeltsinid Riiga eravisiidile ja andis talle Läti riigi kõrge autasu. Leedu karismaatiline, saatuse tahtel jällegi naispresident Dalia Grybuskaite andis Naina Jeltsinale postuumselt üle Leedu riigi tänu (Vytautase Risti ordeni suure risti) „isikliku panuse eest Leedu riikluse tugevdamisse ja kahe riigi suhete arendamise eest“. Naina Jossifovna võttis selle vastu Tallinnast tulnud initsiatiivi järel, kui kolmkümmend üheksa väga erinevat inimest algatasid diskussiooni Jeltsini rollist Eesti taasisesivumises. Jeltsini perekond mõistis, et Balti riikide inimesed on selles tänus siirad ja siin puudub poliitiline lõks.

Üritan mõista, mida mõtlevad meie riigijuhid kord augustis, kui loevad taas ülevaateid 1991 aasta sündmustest, vaatavad dokfilme, suhtlevad omaaegsete otsustajatega. Mis värvi need prillid ikkagi peas on, et mitte märgata vene demokraatide osa selles kõiges, mis meid täna nii õnnelikuks teeb. Ons lakeikultuur jõudnud sedavõrd kaugele, et peab kusagilt luba küsima?

Üritan mõista meie erinevaid Eesti presidente. President Meri ja Jeltsini vahele jäid alatiseks 1994. aasta juulilepped ja väga keerulised kahepoolsed suhted. Oleks suhteliselt labane süüdistada selles ainult Venemaad, sest sikku tegime ka ise. President Rüütlit kammitses ilmselt tema enda taust ja kartus, et teda hakatakse süüdistama liigses Venemaa meelsuses. See on vaid oletus. Siiski tuleb Arnold Rüütlit tunnustada selle eest, et 2003. aastal autasustas ta Aleksandr Jakovlevi ja julges liituda ka ühena kolmekümne üheksast nimest, ühinedes bareljeefi loomise ideega. President Ilvese ja Venemaa riigijuhtide suhted rajanesid Soome-Ugri Maailmakongressilt lahkumisel 2008. aasta suvel. Kersti Kaljulaid oli tavapäratult julge ja võttis ette visiidi Kremlisse, riskides kriitikaga nii kodumaal, kui partnerite seas. Seega, julguse taha justkui asjad ei tohiks jääda, on marsitud sisse ja on marsitud välja. Äkki siis suuremeelsus, jõud tunnustada ka oma oponenti (kuigi näha vene demokraatides oponente on ka päris sooja pea jutt) ka riigi sees. Miks ei ole siiamaani riigi poolt tänatud päriselt Eesti tippettevõtjaid, kelle teod ühiskonna arengus on maailma absoluutses tipus. Mitte rahas ei ole asi, vaid tegude sügavuses. Elevant on portselanipoes ja me kõik saame aru, et see on päris labane teda mitte märgata. Suht piinlik.

Reedel roosiaias kogunenud rahvale lisaks Läti, Leedu, Islandi ja Poola ja Euroopa Parlamendi kõrgete esindajate kutsumine peole on ilus akt. Veel ilusam olnuks, kui kutse saanuks ka Naina Jeltsina. Aeg tiksub ja mitte meie kasuks.

Loodan aastal 2022 elada riigis, kus ca neljasaja Maarjamaa Risti omaniku seas on ka Naina Jeltsina, Gennadi Burbulis, Andrei Kozõrev ja Fjodor – Shelov Kovedjajev.

Need inimesed riskisid Eesti iseseisvuse nimel eluga. Boriss Jeltsini tütar on mulle öelnud, et isa 13. jaanuaril õhtul Tallinnasse saates ei teadnud nad, kas perekond veel koguneb. Eesti Eriteenistuse tolleaegse juhi Jaan Tootsi kinnitusel oli oht Jeltsinile ja teda saatnud kaaskonnale reaalne. Olen ise kohtunud inimesega, lihtsa intrist löömamehega, kelle bande Moskva külalisi 13. jaanuari 1991 hilisõhtul taga otsis. Rääkimata lugusid on väga palju.

Maarjamaa Risti laureaatide seas on väga kireva taustaga inimesi, kuid Eesti Vabariigi presidendid on pidanud neid mingil põhjusel vajalikuks tänada. Ja võib olla ei ole alati meie asi ka hinnata, mida nad on kodumaal edasi teinud. Ka meie poliitiline eliit ei koosne inglitest. Hinnakem tegusid, mida inimesed on Eesti riigi jaoks teinud ja eristage neid on oma subjektiivsetest arvamustest. Olgem suuremeelsed ja esitagem ülaltoodud nimed Maarjamaa Risti kavalerideks. Valida on poliitilise julguse ja poliitilise arguse vahel. See valik on järgmise presidendi laual. Kersti Kaljulaid kutsus oma eilses kõnes üles olema aus ja julge. Lootust seega on.

P.s. Need inimesed on elanud fantastiliselt huvitava elu, nad on osa maailma ajaloost, milles Eesti taasiseisvumisele kaasaaitamine on killuke panusest ja nad saavad ilma meie ristideta hakkama. Seda isegi vaenulikus keskkonnas. Vene demokraatide tunnustamist on vaja meile endile.