Meelis Kubits: avamine, vol 1. Ülestunnistus #35

Boriss Jeltsini bareljeefi avamine. Foto: Youtube

Seoses Edgar Savisaare lahkumisega poliitikast on 1991. aasta augusti teise poolega seotud kuupäevad, rõhutan – ametlikul tasandil -, taas meenutamist väärivad. Pöördvõrdelisena väheneb samal ajal Venemaal augistiputši tähendus ja tähistamine. Ülevalt antud suuniste mõjul. Asjaosalised ise, nende lähedased ja võitluskaaslased on neil, augusti kahekümendatel kuupäevadel siiski meenutustega hõivatud, mistõttu kõigile sobiliku päeva leidmine ei olnud lihtne ülesanne. Nii nagu Boriss Jeltsini mälestuseks avatud bareljeefi valmimislugu ise.

“Ülestunnistus” on Meelis Kubitsa iganädalaselt ilmuv artiklisari, mis kirjeldab tema mittetulunduslikku tegevust viimastel aastatel. Lisaks vahelepõiked aktuaalsetel teemadel. Artiklid on täismahus avatud Edasi Eksklusiivi tellijatele. Tere tulemast püsilugejaks!

Läbirääkimistel avamisel osaleda lubanud Eesti riigijuhtide ja Jeltsini perekonnaga sai lukku löödud 22. august, 2013. Bareljeef valmis lõplikul kujul mõned kuud varem, Tallinna linnaasutuste poolt antud load asukoha ja kujunduse osas said aktsepteeritud napilt kuu aega enne kavandatud avamist. Algas võidujooks avamistseremoonia viisakaks läbiviimiseks.

Jeltsini perekonnaga oli asi enam vähem selge. Boriss Jeltsini lesk Naina oli varakult teada andnud, et soovib igal juhul osaleda. Kodanikualgatuse ja rahastuse abil loodud mälestusmärgil on teine tähendus, kui presidentide poolt jagatavatel aurahadel. Selles osas jõudsid Läti ja Leedu riigipead vastavalt Jeltsini eluajal ja Leedu näitel postuumselt, Eesti kolleegidest ette. Eesti tänusõna ütlemine pidi olema mõjusam. Naabrite värk. Viimase hetkeni oli küsimärgi all Jeltsini perekonna teiste liikmete, tütar Tatjana ja tema abikaasa Valentini tulek. Siiani naaberriigi poliitikale teatud mõju omavate isikute lend Tallinnasse olnuks oluliselt delikaatsem kui viisakusvisiit riigipea lese isikus.

Ka Eesti riigijuhid oli ettevaatlikud, kui väljenduda diplomaatiliselt. President Toomas Hendrik Ilves oli 22. augustil hõivatud, peaminister Andrus Ansip puhkusel, muide nii nagu „juhtumisi“ ka Venemaa tolleaegne suursaadik Eestis. Algatuse poolt ja vastu jõujooned jooksid läbi riikide seest.

Jeltsini bareljeefi rajamise kõige kõrgema positsiooniga poliitiline toetaja Eestis oli Riigikogu esimees Ene Ergma, kellele see iseenesest mõista ei olnud  sisepoliitiliselt kõige lihtsam ülesanne. Samas meenutan taas proua Ergma sõnu meie esimesel kohtumisel 2012. aasta kevadel, kui tulime parlamendi spiikri kabinetti ideest rääkima.

„Minule ei pea te midagi selgitama. Olin 1991. aasta augustis Moskvas ja nägin kõike oma silmadega,“ ütles Ergma ja lubas avamisel, juhul kui see tõepoolest peaks kunagi tehtud saama, osaleda.

Pidas sõna. Eesti Riigikogu esimees pakkus lahkelt välja, et võiks peale avamistseremooniat minna Naina Jeltsinaga kahekesi lõunale. Asja oleks äärepealt tuksi keeranud viimasel hetkel projekti detailide vastu huvi tundma hakanud Venemaa välisministeerium, kes nõudis kohaliku suursaatkonna esindaja osalemist kohtumisel. Ergma välistas selle algusest peale ja pani oma arvamuse maksma. Lisaks õnnestus korraldada Naina Jeltsina ja maestro Eri Klasi kahepoolne kohtumine. Eri lendas oma kulul Tartus toimunud dirigentide kursuselt, kasutades pika tööpäeva ainsat vaheaega, väikese propellerlennukiga Tallinnasse, et juua Jeltsini lesega tassike teed, osaleda Raekojas toimunud vastuvõtul ja olla juba kahe tunni pärast tagasi Tartus juhendamas noori saksa muusikuid. Selline mees oli Eri Klas. Ja selliseid sooje, omamoodi kangelastegusid jätkus tema kirglikku ellu palju, palju.

Tallinna linnapea Edgar Savisaare mõju asjaamise korraldamisel alahinnata ei saa, kuigi otsest kontakti linnapeaga vältisime kuni viimase hetkeni. Savisaare bränd oli neil päevil nii tugev, et pelgasime „virutab idee ära“ ja tema tugeva isiku domineerimine ehmatanuks niigi haprat poliitilist konsensust. Savisaare viimases raamatus on üles loetletud tema paarsada saavutust, mille seas on ka Jeltsini bareljeefi loomine Tallinnas. Me ei ole vastu. See oligi ühine asi ajada. Pealegi toimus avatseremoonia järel Raekojas Tallinna linnapea vastuvõtt kõigile korraldajatele ja külalistele.

Väga meeldiv oli tolleaegse haridus –ja teadusminister Jaak Aaviksoo osalemine ning riigimehelik kõne avatseremoonial. Ja mitte ainult kõne. Tsiteerides tseremooniat läbi viinud ühte meie algatusrühma liiget Rein Veidemanni: „Palun pikki mehi Raivo Vare ja minister Aaviksood appi. Teeme selle teo nüüd ära.“

Nii oli Eesti riigi poolt esindatud riigikogu, valitsus, Tallinna linn ja president, Arnold Rüütli isikus. Esinduslikumat ja laiapõhjalisemat esindatust olnuks tollaegses keskkonnas raske endale ette kujutada.

Tseremooniat kavandades oli selge arusaam. Puhkpilli ei mängita ja koduõlut ei jagata. Kogunemine olgu askeetlik, turvalisus ja väärikus ennekõike. Jeltsini perekonna esimese saadikuna saabus turvapealik Tallinnasse juba kolm päev varem. Meetri ja minuti täpsusega oli teada, kes kus seisab ja millal mida ütleb.

Naina Jeltsina ja teda saatev kaaskond maandus Tallinna Lennujaamas kaks tundi enne avamist. Liinilendudega lisandus veel paarkümmend külalist eri riikidest. Teiste seas tol ajaloolisel, 1991. aasta 13. jaanuari hilisõhtul koos Jeltsiniga Tallinnas käinud asevälisminister Fjodor Shelov Kovedjajev, Jeltsini administratsiooni esimene juht Gennadi Burbulis, aga ka Valgevene Ülemnõukogu tollaegne esimees, Eesti lugejale hästi tuttav Stanislav Suškevitš. Viimased kaks mängisid üliolulist rolli NSVL formaalses ja lõplikus laialisaatmises, tuntud kui Belovezheje kokkulepete ühed autorid.

Oma tervitused saatsid ookeani tagant bareljeefi loomiseks õigused andnud maestro Ernst Neizvestnõi ja Läti tollaegne Ülenõukogu esimees Vladimirs Gorbunovs. Tänusõnadest puudu ei tulnud.

Bareljeefi avatseremoonia oli välja kuulutud avaliku üritusena, seepärast ei olnud täit ettekujutust saabuva rahvahulga osas. Mõned sajad inimesed kindlasti, teiste seas endisi ja hilisemaid peaministreid, kümneid ja kümneid ajakirjanikke. Ainuüksi telekanaleid oli kohal 15-16 kaamera jagu. Paar päeva hiljem lappasime korraldajatega meedimonitooringut. 80 A4 lehekülge kajastuste linke Tallinnast Pekingini. Nunne tänaval paiknev bareljeef on teadaolevalt ainus väljaspool Venemaa paiknev mälestusmärk Jeltsinile. Kohal oli väga palju 1991 aasta sündmustes osalejaid, kelle otsene panus ja teened Eesti taasiseisvumisel on hindamatud. Seepärast võtsime selle rahva kokku veel Teletornis toimuva konverentsi raames.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)