Meelis Kubits: lahendus on lihtne. Ülestunnistus #28

Animafilm Karlsson katuselt. I Foto: Ekraanitõmmis

Mitte keegi meist ei mäleta, millal see kõik algas. Kes solvas keda, kes tundis end esimesena puudutatuna ja kelle arvates ületati just nüüd ja praegu punane joon. Üks on selge, nii palju kui täna, ei ole kunagi varem ühiskondlikust lõhest räägitud.

„Esimene ja teine Eesti“, „tädi Maali“ ja muud toredad kujundid on lootusetult kahvatanud argumendid 100 000 contra 200 000 valija õiguse otsimise vahel. Väike lõhe räägitakse suureks ja põlistatakse esmalt Eesti ning seejärel välisajakirjanduses. See on selline isetäituva prognoosi mudel. Me ise oleme selle lõhe suureks rääkinud. Väidan, et see on suhteliselt väikese ja aktiivse grupi inimeste omavaheline andmine, mida täiesti selgelt valdav enamus vaatab märksa rahulikumalt kui asjaosalised ise usuvad. Distantsilt vaatlemine ja püüd erinevaid osapooli mõista nõuab aga samuti julgust, sest nõutakse JAH/EI vastuseid nüüd ja kohe.

Lõppeva nädala alguses avaldas Äripäev põhjaliku küsitluse tulemused, milles paluti kolmesajal aktiivsel inimesel edastada oma ootused uuele valitsusele. Kuna küsijaks oli majandusinimeste ainuke päris oma ajaleht, siis domineerisid vastanute seas valdavalt ettevõtlusega seotud inimesed. Suur osa küsitletutest avaldas muuhulgas lootust, et ametisse astunud valitsuse peamine ülesanne on ühiskonna rahustamine, praeguseks end kraavidesse kaevanud võitlejate lepitamine. Omamoodi siis selline ühiskondlik kokkuleppe, mida vedasid Eesti suurettevõtjad viisteist tagasi ja millele juba siis jätsid suuremad erakonnad formaalse allkirja panemata. Seepärast viitasingi, et ei mäleta kes siin alustas ja kes esimesena solvus. Kas Isamaa mehed, siis kui Siim Kallas Edgar Savisaare suures poliitikas 2001. aasta lõpus legaliseeris ja mida omakorda 18 aastat hiljem Kaja Kallasele nina alla visati või lähevad solvumise juured veelgi kaugemale, erastamise aegadesse, mis alati kellegi jaoks ebaõiglane või koguni nõukogude aja lõppu.

Äripäevale vastanute poolt lepitustegevuse esiletoomine on valitsuse suhtes üllas ootus, aga kui veidi sisu osas järele mõelda, siis ehmatav lugu. Ikka jälle tuleb möönda, et oleme liiga kiiresti eemaldunud ühiskonnakorraldusest, mille keskmes oli kodanik. Ettevõtja või mitte, aga aktiivne, oma peaga mõtlev ja selle mõttetegevuse piires tegutsev, nendes proportsioonides vastutav, suveräänne kodanik. Kuidas on võimalik, et meil saab olla valitsuse, konkreetselt +/- 15 ministri suhtes ootus, et nad lahendavad mingi probleemi, mille olemasolu on võimul püsimise vaat et ainsaks eelduseks.

Iga erakonna eesmärk on eeskätt oma valijaskonna huvide eest seismine ja kuidas siis veel teisiti, kui valimistulemuste alusel ja oma oponentide arvelt.

Eesti rahvale on omane delegeerida lepitusootus traditsiooniliselt presidendile. Kes iganes seda ametit Eestis ei peaks, on selge, et see on ühele institutsioonile ülejõukäiv ülesanne ja sobib pigem rojalistlikku maailma või suveräänse demokraatia piiridesse. Isegi kui meile tundub täna, et president Lennart Meri sai selle rahva isa positsiooni sisustamisega lõpuni hakkama, oli see tegelikkuses arusaadav vaid osa inimeste jaoks ning selle teise või miks mitte ka esimese (vältides esimese ja teise Eesti sümboleid) osa ootusi täitis järgmine riigipea Arnold Rüütel ja ukse taha jäi omakorda see teine grupp. Peaminiser Jüri Ratas, kel on jätkuvalt olemas kõik presidendi tunnused, lubab samuti pea igas intervjuus võtta rahva lepitamine oma südameasjaks. Võib külma rahuga öelda, et peaminister ega valitsus tervikuna ei saa sellega hakkama. Ja ei peagi saama, sest Eesti on normaalne kodanikuühiskonnal baseeruv riik, kus igal kodanikul on roll ja hääl, võimalus ühiskondlikku vinti juurde ja maha keerata. Valitsus vaadaku, et teed oleks asfalteeritud ja haigemajade teenused kõigile maksumaksjatele kättesaadavad. Muuga saame ise hakkama.

Ehk siis, lahendus pingete maandamiseks on lihtne ja peitub meie kõigi endi igapäevases tegevuses, eeskätt käitumises kirglikkust nõudvates, kõigile kättesaadavates sotsiaalmeedia kanalites ja kommentaariumites. Alustuseks sotsiaalmeedia paast, mille suurepärane praktikas toimuv näide on eurosaadik Indrek Tarandi lubaduse pidamine alates riigikogu valimisõhtust. Kui sadakond kõige aktiivsemat Facebooki ja Twitteri kommentaatorit teevad kuu aega sotsiaalmeedias poliitikateemade hindamisel pausi, tõuseb meie praeguseks õnnetusindeksi kategooriassse kukkunud õnnetunne taas mõned punktid ülespoole. Mitte Mart ja Martin Helme või Jüri Ratas ei juhi seda mängu, vaid meil kõigil on siin oma sõna öelda või ütlemata jätta. Kõigil meil õigus kasutada võimalust vait olla.

Vaikiva ajastu saabumist paast kuidagi ei kuuluta, ses osas on meil kõik suures plaanis hästi. Debati ulatus ja erinevate osapoolte võimalused oma seisukohti edastada on oluliselt suuremad kui kümmekond aastat tagasi, tolleaegse valitsuse monoloogi tingimustes. Jah, on teistsugust hääletämbrit, rohkem väljapaistvaid teravusi ja isiklikuks minekut, kuid meediamajade uksed on osapooltele lahti ja uued, maailmavaadet edastavad, kanalid turul. Diskussioon on laiapõhjaline. Tämbri ulatus sõltub igast konkreetsest kõnelejast. Üritame.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)