Meelis Kubits: Eesti president Jüri Ratas. Ülestunnistus #9

Jüri Ratas ja Kersti Kaljulaid I Foto: Arno Mikkor, president.ee

Lõppev, 2018. aasta, on olnud hea aasta. Hea nii Eesti rahvale, kui riigile. Esmalt kodanik, siis riik. Enne inimene, seejärel tehnoloogia. Sada aastat noor Eesti Vabariik näeb välja toimekas. On kogemust ja on nooruslikku teravust, on ambitsiooni. Juubeli pidamine oli väärikas ja loodetavasti said kõik eestimaalased, kes peost osasaamise vastu vähegi huvi üles näitasid, sel moel või teisel kaasa lüüa. Üks hea omadus on mitte kahetseda. Isegi kui mõni euro läks valesse kohta või jäi teenimata.

Trendikas jutt vihasest eestlasest on unenägu. Kuigi, nähes Euroopa Komisjoni juhti mõõdutundetult tuigerdamas, pole raske aru saada, miks inimestel läheb vahel keema.

2017. aasta maikuus viitasin Eesti Päevelehe laupäeva lisas LP: “Eestil on kuus kuud võimalik rahvusvahelisele ajakirjandusele, Euroopa Liidu poliitikutele ja ametnikele meelde tuletada, et kui me kohe ennast kätte ei võta, kui me kohe (piltlikult öeldes) ei jaga ametnike arvu kahega, siis ei kerki esile mitte üksnes Trump, Brexit, Le Pen, EKRE ja kõik muud, keda ametnikud kardavad, vaid järgmises faasis tulevad inimesed (jällegi piltlikult öeldes) hangudega välja. Seda ametnike armeed ja mõtteviisi ei ole ettevõtjatel ega maksumaksjatel võimalik üleval pidada.”

Euroopa rahamasin trükkis aasta lõpuni ja džinn toonik voolab. Mis meil saakski, seda enam, pühade eel selle vastu olla. Kui Euroopa bürokraatia, mitte segamini ajada Euroopa vaimsusega, liider Jean-Claude Juncker ära väsib, poetab ta oma pea meie Jüri põue.

„Minu roll on eeskätt hoida ühiskonnas rahu ja tasakaalu, eri pooli liita. Valimiste võit ei pea olema eesmärk omaette. Eesmärk peaks olema sidus ja tugev Eesti ühiskond. Et keegi ei tunneks, et on kõrvale tõrjutud. See on minu roll.“ Eesti president on Jüri Ratas.

Oleme ausad. Jah, Kersti Kaljulaid on kaasaegsem, trendikam, tulevikku vaatav, rahvusvaheliselt särav. Tema akadeemiline taust ja igapäevane suhtlusring viimasel kolmekümnel aastal on olnud ilmselgelt teine, täpsemalt öeldes esimene. Kaljulaid näib tundvat siirast, täiesti lapselikku huvi selle suhtes, mis saab homme, näiteks aastat 10-20 pärast. Millal lendab esimene auto Liivalaia tänaval või esimene inimene Marsile. Teha kõik selleks, et e-residente saaks olema rohkem, kui päris Eesti residente. Mõeldes aga sellele, millised on 1,3 miljoni inimese ootused Eesti Vabariigi presidendile, siis neid kehastab täna Jüri Ratas rohkem, kui Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi ja Jüri Ratase ambitsioonid on erinevad. Kaljulaid tahab võita maailma valimised ja viia Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, Jüri Ratas tahab võita Riigikogu valimised ja jätkata peaministrina. Eesti president võib välispoliitika delikatesside ja tehisintellekti vastu huvi tunda, aga see ei saa olla tema esmane avalik kirg. Mitte selle eest ei saa ta palka. Kersti Kaljulaid on rebinud tekki ühes, tema arvates õiges suunas. Mõned inimesed on seetõttu jäänud külma kätte.

Peaaegu kõike seda, mida presidendilt oodati, kehastab paradoksaalsel kombel Jüri Ratas.

Keskerakonna tulekuga valitsusse ja Jüri Ratase saamisega erakonna esimeheks ning loetud päevad hiljem valitsusjuhiks, ulatas Eesti riik käe Eestimaa venelastele. Juba kaks aastat ei saa vene valija nurgas mossitada ja öelda, et seda kõike halba seal teevad nemad – peamiselt reformierakondlased ja isamaalased. Juba kaks aastat teevad seda kõike halba omad või kes seda enam täpselt teab, ehk ei olegi see kõik enam nii halb. Igal juhul ei saa Keskerakond korrata oma 2017. aasta kohalike valimiste kaunis piiripealset vastandamiskampaaniat venekeeleses meedias. Lisandunud on valitsusvastutus. Vastutus Eesti riigi ees.

Jüri Ratas on esimene Eesti riigijuht, kes on oma tausta tõttu teadlikult soosinud kiriku kui institutsiooni positsiooni tõusu ühiskonnas. Tõsi küll, siin langevad kokku mitmed subjektiivsed asjaolud, näiteks tänase kirikupea PR aktiivsus ja senisest enam nähtavus, kui valitsuse otsus kirikule raha anda, kuid mitte see ei ole peamine.

Jüri Ratas suudab rääkida rahvuskonservatiividega. Kui vaadata rahvuslaste teravusi, siis need on suunatud eeskätt presidendi ja sotside vastu. Tallinna TV koogelmoogel, millest EKRE eelmiste Riigikogu valimiste eel hoogu sai, on väikeses Eestis sünnitanud mingi täiesti ideloogiavaba, kuid siiski inimestest koosneva võrgustiku, kes omavahel suhtlevad. See on hoidnud Jüri Ratast mitte sattumast rahvuskonservatiivide sihtmärgiks nr 1.

Mitte keegi selles riigis ei paita halli pead hellemini, kui Jüri. Reformierakond on tarkade inimeste erakond. Ajalooliselt on Reformierakonna pink olnud kõige pikem, rahakott kõige paksem ja valimiskampaania nõu kõige teravam. Keegi õpetatud inimene on andnud Reformierakonnale sedakorda nõu, et valimised otsustavad pensionärid, kes igapäevases telefoniküsitluses või sotsiaalmeedias ilma ei tee. Muud loogikat lihtsalt ei paista. Kaja Kallas peab kohtuma paar korda nädalas eakatega. Vaatan nädalast nädalasse neid kümneid pilte kohvi- ja koogilaudadest ning kujutan vaimusilmas ette jaanuari- ja veebruarikuud, kui Jüri Ratas tuleb lendstardist ja võtab oma ametliku valimiskampaania kodupiirkonnas ette.

No ei ole midagi teha. Jüri on eakate kohvilauas usutav ja Kaja on usutav kuskil mujal. Seal kuskil mujal, tubast tööd teed tegevate ettevõtjate, juhtide, nõustajate ja muude valgekraede seas oli Jüri positsioon kõige nõrgem. Aga lõpuspurt on siingi võimas. Isiklikud sõprussuhted, olgu selleks siis korvpalliarmastuse või lihtsalt ettevõtjatesse viisakalt suhtumise kaudu avanenud uksed on toonud edu. 2018. aasta lõpu seisuga ei ole ma sugugi veendunud, et Keskerakonna peasekreäril on raha küsimine keerulisem ette võtta kui nende suurimal konkurendil.

Jüri Ratas on tasakaalustaja, nii nagu ta Postimehes Vilja Kiislerile, hetkel riigi kõige teravamale küsijale, vastas. Kersti Kaljulaid oleks sobilik peaminister ja Jüri Ratas on hea president.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)