Meelis Kubits: kultuuridiplomaatiast

Laulupidu I Foto: Arbo Rae

Taasiseisvunud Eesti riik alustas üheksakümnendate aastate alguses säravate silmade ja tühja riigikassaga, ainsaks kaasavaraks ajalooline mälu riigi loomise algusaastatest. Mälu toel säilisid peamised traditsioonid ja tavad, millega suudeti üle elada pool hallivõitu sajandit. Olime päästetud.

Üks neist traditsioonidest on kaheldamatult tänavu oma suuri juubeleid tähistavad laulu-ja tantsupidu.

Eesti riigi taasloomise aegne suurim kultuuripoliitiline otsus oli Eesti Rahvuskultuuri Fondi loomine (19.06.1991). Rahvaesindajate otsusega pani fondi nõukogu esimees maestro Eri Klas märgi maha ja kultuurisfääri finantseerimine tõsteti riigi taastamise esimestest päevadest alates au sisse. Meenub küll üheksakümnendate keskpaigas peetud debatt stiilis, et teeme esmalt majanduse korda ja siis hakkame tegelema kultuuriga, aga see karikatuurne mõtteviis ei pääsenud domineerima. Tegelikult ei taha ironiseerida. Kakskümmend viis aastat tagasi keegi niisama raha peale ei valanud – Moskvast juba enam ja Brüsselist veel mitte. Selle aja valitsuste peamine ülesanne oli luua keskkond, et leib saaks lauale.

“Kultuur ees, majandus järel” (Tiit Pruuli, 27.09.2018) on 21. sajandi moto. Tuulises maailmas on reeglid pidevas muutumises ja veel eile kehtinud poliitilised kokkulepped ei pruugi homme palju maksta. Ja kuigi “õnn on elada me maal”, unistab iga ühiskonna üksikliige majanduslikust heaolust.

Majandusedu saavutamisel ei ole poliitikal enam otsustavat rolli ja see on parim asi, mis on meiega juhtunud.

Eesti eelmise põlve suhetel toiminud rahvusvaheline äri on asendunud kordades suurema, anonüümse, innovatsioonil ja teadmistel põhineva pakkumisega. 21. sajandi ostja ja müüja ei tunne teineteist, nad ei kohtu juubelitel ja tehingute auks ei korraldata bankette. Edu aluseks ei ole vastastikune meeldimine või meelehea. Kahepoolsed suhted lähinaabrite ning teiste peamiste partneritega, järelikult ka tarvidus suhtlemisoskuse järele, siiski jäävad. Ajalugu saab väänata nagu matsalkat, aga maailmakaart ei valeta. Piiride kustutamisest unistajad peavad tulihingelist võitlust, kuid vähemalt praegu tundub, et neil on veel vara hõisata. Kaardile peale vaadates oleme tagasi poliitikas ja seal, kus algab poliitika, algab halastamatu võitlus. Huvid. Suurte nafta- ja tuumariikide diplomaatia on nende nafta ja tuumapommid, väikeriigi nafta on kultuur.

Eesti viimaste aastate suurim avaliku diplomaatia projekt on kindlasti EV 100 programm, eeskätt selle riigist väljapoole suunatud osa. Nähtav paljudes riikides, tegijaid tunnustav ja uusi algatusi motiveeriv. Kummardus kõigi asjaosaliste ees.

See, mis oli vajalik üheksakümnendatel, ei ole enam eksistentsiaalne. Suures plaanis on riigi suur osa kultuuri finantseerimisel kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on see strateegiliselt absoluutselt vajalik ja mitte ainult eeltoodud põhjustel. Teiselt poolt on ühiskond täpselt nii tugev, kui tugev ja suveräänne on kodanik. Oleme saanud jõukamaks ja metseenid tuleb tuppa lasta. Selleks peab lõppema avalike vahendite pealevalamine kolmandasse sektorisse, kus see moonutab konkurentsi täpselt samamoodi kui riiklik majandamine mistahes teises tööstusharus. Ja veel, kui riik osaleb aktiivselt avaliku sektori poolse rahastamise kaudu sõnumite edastamisel, on meil raske kätt ette või piiri kinni panna siis, kui sama teevad oponendid.

Lucian Jora järgi “rõhub kultuuridiplomaatia isikute ja ideede vahetusele, mis otseselt puudutab väikest hulka inimesi, ent selle eesmärgiks on saavutada pikemas perspektiivis vastastikune mõistmine rahvaste vahel”. Tundub sümpaatne sõnastus, mitte liiga ambitsioobikas, jõukohane igaühele meist. “Igaüks on välisminister.” (Karmo Tüür, 24.08.2017)

Eestil on suur potentsiaal vabatahtliku kultuuridiplomaatia arendamisel, kui suudame avaliku sektori ja erasektori panna ajama ühist asja. Viimased aastad on toonud siinkohal palju head. Riigi sees näiteks Narva Vaba Lava, mille mõõde saab olema kindlasti palju suurem kui vaid üks etenduspaik ühes linnas. Loodetavasti täidab Vabariigi Valitsus avaliku võimu nimel antud lubaduse, mis Euroopa kultuuripealinnaks pürgival Narval linnal üle jõu käis.

Narvas toimuv ei ole munitsipaalküsimus.

Brüsselist paistab ehk Tallinn oluline linn, kuid New Yorgist vaadates on Narva kordades tähtsam.

Eesti ettevõtjad tegutsevad muljetavaldava eduga Araabia poolsaarel, kultuurirahvas sõelub Aasia vahet. Siin on suured võimalused nii esimese kui teise, nii piirkonna kui tegijate jaoks. Ja muidugi Venemaa.  Saldo suhetes naaberriigiga on laias laastus selline: poliitika -, majandus 0, kultuur +. Sõltumata sellest, kas need on Estonia etendused Suures Teatris, Saaremaa Ooperipäevadele saabuv Helikon Opera oma või 1000 eestlast Peterburis, kultuurivahetus on ainuke meeldiv ühisosa riikidevahelistes suhetes. Andkem gaasi.

Kokkuvõtteks on kultuuridiplomaatia väga mõnus, silmaringi laiendav, virisemisvaba mikromaailm, mille eesmärgid on eranditult üllad. Jätkuks meil vaid koostöövõimekust riigi sees ja suuremeelsust õppida tehtud vigadest.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (58)